mina vä? maarika vä?

tänane päev ei olegi minu õudusunenägu, vaid ongi selline, nagu ta just on. selgus äkitselt. tööl siis. kõik on kuidagi äraspidine, tihe ja aegajalt hüsteeriline. mu seljavalu on kutsehaigus, tund aega istumist on täielik põnts. kontoripõrandal võimelda oleks ka tore, eriti kui keegi sisse sajab ja ma ei suuda end ropsti püsi ajada, vaid kuidagi klammerdudes keset poolikut võimelmist sikutan end üles. aga see sobiks tänasesse päeva küll.
lisaks eilsele killule ‘sa oled mingi maarika vä?’ õnnestus mul täna tööl ka üks poetada, mille peale 1/2 meie tallinna kollektiivi ehk 1/4 kogu kollektiivi ohjeldamatult naerma puhkes: ’iga asi* muutub varem või hiljem photoboxiks’. mina olin 3s inimene ruumis ja hakkasin naerma murdosa võrra hijem.
* – ‘asi’ on siin pildiarhiivi mõistes. photoboxi kohta guugelda.
ma tahaks uusi fotosid teha, aga ma ei julge fotokotti omale selga tõsta. veel. jälle. fotoblog või asi ma ütlen.

sama ruum, teine aeg

on hommik ja ma olen sattunud seisma absoluutselt valesse peatusesse.
mulle meenub üks teine samasugune hommik, aegu tagasi. valguse peegeldus lumelt. ei, see on seesama hommik.
sa ütlesid, mitte väga palju hiljem: mind kummitas päev läbi teadmine, et me oleksime võinud selle koos veeta.
see tegi lihtsalt ühe asja vähem, millest ma loobuma pidin.