Rubriik: asjad minu sees

Ma ei vaata kella, sest ma ei taha teada, kui kaua ma olen voodis juba küljelt küljele unetuna vähernud. Üsna kaua, sest öö on endiselt vaikne. Heal juhul olen ma vahepeal tukkunud, aga ma ei ole selles väga kindel. Mõni üksik minut võib vahelt olematusse libiseda. Tegelikult ma tahan magama jääda, aga ma ei saa. Su sõnad lõid midagi mu peas liikuma ja nüüd ei anna mõtted mulle rahu. Need on küll ammu kaugenenud Su sõnadest, aga on veel liiga erksad.
Keeran järjekordselt külge ja kuulan lapse vaikset nohinat. Minu side.. millega? Maailmaga? Selle koduga siin? Selle voodi ja toaga?
Kohendan tekki. Mõtted valguvad taas pähe, kuigi ma püüan seda vältida. Ma ei taha neid mõtteid praegu, ma pean magama jääma, ma pean puhkama, mu organism vajab seda, mina vajan seda. Aga tundub, et ma eksin. Mu organism näib vajavat seda poolunes vaalumist öös. Uni on nõrkadele, mina olen harjunud tugev olema. Vähemalt olen ma niimoodi mõelnud viimased lugematu arv aastaid. Ekslik mõte, nagu ootamatult selgus. Ja ei anna mulle rahu.
Ma püüan meenutada, kuidas see kunagi oli. Üllatavalt palju tuleb meelde lõhnu ja hääli, aga mitte emotsioone. Kummaline. Nagu oleks luuaga ära pühitud ja veel ülegi pestud. Ka valu, kogu see suur valu mu sees. Äkki ma ikkagi peaksin Hea vastu võtma?
…
Hommikul ärgates olen unine ja loppis, aga mu ümber hõljub aimdus õnnest.
…
Kunagi hiljem tean, et petlik, nagu tavaliselt. See ei võtnudki kaua.
The Cinematic Orchestra – Night of The Iguana

sattusin täna Nukuteatri Akna-sarja kontserdile, millel esines Helin-Mari Arder (btw, koduka pildid peaks olema Kalkari tehtud, kui ma õigesti mäletan). kuulasin seda popjazzi ja nagu sarjale kombeks, oli võimalus lavalolijatele küstimusi esitada. see selleks, hoopis mingid omad mäletused lõid pähe.
esimene asi, kus ma mäletan figureerivat sõna ‘jazz’, oli mul üks t-särk. käisime Assaku laadal, ma võisin olla nii 8-9 aastat vana (ma arvan, see võis olla esimesi aastaid, kui meil auto oli). hästi lahe oli, linnatüdrukuna polnud ma kunagi laadal käinud. türgi ja hiina kauba asemel oli tol ajal kohalike vabrikute kaup. tea, ilmselt ka selliseid asju, mida poodi eriti ei jõudnud. igatahes lunisin omale välja ilmselt saksofoni pildiga t-särgi, millel oli ka kiri ‘JAZZ’. ega ma tol hetkel teadnudki, misasi see õieti on, teadsin vaid, et mingisugune popp välismaa muusika. muide, aastat 5 hiljem oleks ma sselle särgiga ilmselt häbi pärast maa alla vajund, sest siis ma olin juba teadlikum ja jazz polnud ometi popp tol ajal pubekate seas. aga tol hetkel oli see jõle vahva, peaaegu nagu välismaa asi. noh, eks ma kasvasin ilmselt kiriesti välja. hm, vend sai vist ka samasuguse küll.
teine jazzimäletus on seotud umbes aasta hilisema ajaga, kui ostsime.. vist Tapalt või kusagilt sealtkandist kassettraadio. vist oli Riga mingi mudel, või ma ei mäleta ka. sangaga, kaasaskantav, tol ajal ikka väga popp. no mitte stereo, onju. ja üks mu esimesi lindistusi oli Ella Fitzgerald. oli mingi.. vast pühapäeva õhtu, istusin, kassett sees ja ootasin. enamvähem oli teada, et mis aegadel lastakse mingite välismaa artistide muusikat ja niipea, kui kõlas välismaa nimi, lõin maki lindistama. oo kui uhke oli. ma ei osanud seda nime õieti kirjutadagi kassetikarbile, aga see polnud ometigi ju oluline. ega ma teadnuki, kas see muusika mulle meeldib üldse – oluline oli kassetile saada. muide, see püsis seal veel aastaid. aga jah, kui ma mingi hetk teada sain, et jazz.. ega siis polnud enam kuulamist.
igatahes, oma noorpõlvest hoolimata või just seetõttu olen arenenud sinna, et suudan täiesti vabatahtlikult kuulata jazzi, isegi üsna klassikalist. ja kui ma nüüd meenutan, siis ostsin üsna ilmumise aegu Sergei Manukjan & AVICENNA LP – ilmumisaastaga 1989. hm. mul on vahepeal lüngad..
aga ‘musta’ ja ‘valge’ jazzi vahel on ikka mingi vahe sees. või on see vahe lihtsalt klassikalise ja popikama jazzi vahel? viimases seguneb jazz ju bossa, samba jms elementidega.. (või mida ma üldse muusikast teangi)

vaevaga saabunud uni oli pinnapealne ja kuivava kurguga. lapse uni oli rahutu koos minuga. ärkamine oli märksa kergem, kui ma arvasin.
ma ei tohi selliseid asju enam lubada, endale. aga vahel löövad igasugused segased asjaolud kokku ja kõike mu sees saab liiga palju. maailmalõhkumine ei ole lahendus. isegi see ei aita, et ma pole ainus. eilset Daki sissekannet lugedes oli pooliti deja-vu.
lõppeks teen ma kõik iseendale.
E. vaatas mind hommikul sellise näoga, nagu ta teaks rohkem, kui ma rääkinud olen. nagu ma oleks üldse eriti midagi rääkinud.

mingi aastaid ripakil olnud ‘saba’ on lõpuks lahendust saamas. sisuliselt saigi, ootab vormistamist. mingites asjades saabub rahu. osast ebameeldivast minevikust saab lahti öelda. võinoh, päriselt ei kao kusagile, aga vähemalt ei tuleta end aegajalt pealesunnitud sagedusega meelde.
mul on hea meel, aga ma olen ka kuidagi väsinud.

olid ajad, mil ma ei öelnud ma enamikke asju otse välja. ei julgenud, ei pidanud vajalikuks, ei..
nii mõnigi kord tundus, et väljaütlemata on kergem. tegelikult enamasti polnud. oli see siis enesekaitse või teiste säästmine. näilised mõlemad.
eneseleidmise tee.
läks aega, ja õppisin ära, et ei tasu loota, et keegi mu mõtteid loeks. olulised asjad peab välja ütlema. muidu jäävadki pähe keerlema ja teised neid ikkagi ei tea. eriti kui need asjad on seotud teiste inimestega ka. lõputult peas keerlevad asjad ei ole head, need võivad plahvatada.
ennast saab kaitsta teistmoodi. teisi samuti – kui seda ongi vaja. kes kaitseb mind peale mu enda? (võisiis et .. kes teeb mulle haiget peale mu enda?)
aeg lihvib nurki ja nüüd ma tean jälle, et kõike ikkagi ei pea välja ütlema. või vähemalt mitte päris nii. või vähemalt mitte alati just siis. või et..
aga sellega võib puusse ka panna. nii üht- kui teistpidi. ja ma ikka kipun ütlema. mõnigi kord pole võimalikud tulemuste variandid ette läbi mõeldud. mõnigi kord ei olegi neid võimalik mõelda.
aegajalt ma ei tea, mispidi on mulle parem. või mis ongi parem ..?
mul olid need mõtted tegelikult peas juba enne, kui ma lugesin seda asja.

selle asemel, et kasutada juhust hommik voodis maha vedeleda, valisin ma teise tee, mis tähendas äratust minu jaoks tänasel hilisel päeval napakalt vara. ausõna, ma ei vihka ennast, kuigi ma nii teen. vahel lihtsalt – on niimoodi (võtmesõna – laps).
aegajalt on siiski tunne, et ma ei saa endaga päris hästi läbi. näiteks siis, kui ma tunnen, et kulutan end valede asjade, tunnete või inimeste peale. kuigi kes teab ette, et on vale? inimestele pole ju näkku kirjutatud. tunnetele vahel on. ma ei suuda end lõpuni positiivseks mõelda. ja kas peakski?* ingleid pole olemas.
harutamine võib olla tüütu.
ma pole üksi.
_________
* – mul on aegajalt hirm, et lõpuni positiivne muutub tuimaks ja igavaks. võibolla see pole nii, aga mul puudub kogemus. või ei puudu.. ? igatahes, see pole ilmselt minu jaoks. I am what I am. kellele see ei sobi, see..
kell 16.56: avastasin äsja, et see on mu 1000ndes sissekanne. varsti saab 3 aastat siin alustamisest.
2500nda kommentaarini on veidike aega veel 🙂

eile kukkusin ma kusagil 11 ringis juba ära. lihtsalt ei jaksanud kauem üleval olla. tegelikult ju koolis saab mindud varem magama kui kodus, aga ma ei tea, miks see ikkagi nii ära väsitab. 2,75 lammast ka veel..
unes nägin teiste hulgas inimest, keda poleks sinna kuidagi oodata osanud. lihtsalt ei kuulu tihedama suhtluse ringkonda. miskipärast aga püsis seal pikalt ja erinevates situatsioonides. alates mingist turnimisest kusagile teisele korrusele, mingis värgist trollis ja lõppeks minu kojuviimisega, miskipärast lõpuks põrsakostüümiga. kusjuures ta polnud seal nagu pidevalt, vaid vahepeal lahkus stseenist ja tuli hiljem tagasi. detaile väga täpselt pole meeles ja need mis on, on liiga ogarad, et kirja panna. või siiski? see turnimine teisele korrusele käis läbi mingi imeliku augu, umbes nagu ahju siiber oleks olnud, või ka mitte päris. mina igatahes loobusin ja arvasin heaks trepist minna. üks sõbranna aga ei viitsind trepini jalutada. heh.
ja mu kodu oli mingi 9kordne maja teiste kesel. paar tornimat maja oli ka ümber. brrrrr. miks ma nii õudsat elukeskkonda nägin?
see, keda ma unes nägin, teatas, et puhtjuhuslikult oli ta mulle ööbinud täna oluliselt lähemal kui tavaliselt. heh. müstika.

täpi eilse i peale pani see kummaline vestlus.
tegelikult see üllatas, et ta minuga rääkima tuli. tõesti, ma arvasin, et parimal juhul mind lihtsalt ei ignoreerita. seekord läks mööda. ma arvan, et viimati me rääkisime rohkem kui 5a tagasi.
veeretame repliike, küllap me mõlemad umbes aimame, mis teiselt poolt tuleb. eiei, mitte fakte, aga toone. vahele mõni libe smaili, mis ei suuda siiski varjutada kerget irooniat ja sarkasmi. kirbehapukad mälestused. tuimalt arutame asju, mis olid. nagu sa ütlesid, justkui pensiokad rääkimas 63nda suvest. yeah. right baby. you’re so sweet.
ma saan veel kinnitust, et ma oskan tekitada rohkem segadust, kui ma ise ette kujutan. aga ma ei palu sult mitte kõige pärast vabandust. minu poolt vaadatuna on nii mõnigi asi läinud õigesse kohta. sest see polnud ka mulle nii valutu, nagu sa arvata võisid. mütoloogiline kangelane.
aga me loobime palli edasi üksteisele, hopsti, me mäletame veel, kuidas seda püüda. isegi kui me teeskleme seda. oo, ma mäletan seda aastate tagant. kogu selle vaikse irooniaga. ma pole alati osanud seda õigesti lugeda.
võibolla see kõik polegi siiski nii tuim, kui välja paistab. aga ma ei juurdle selle üle. võibolla on mõnigi asi tõsisem, kui välja paistab. ma ei juurdle selle üle ka.
ma tean, et siis ma olin elus ja tahtsin veel. karm tõdemus, millega mul pole midagi peale hakata.

Ma tahaksin talle öelda, et …
Aga ma ei saa. Realist mu sees tirib mind kiiresti kahele jalale ja ütleb, et sellest tuleks hetkel ainult probleeme juurde. Ma tean, et palju muutuks paremaks. Ma tean, et nii mõndagi muutuks halvemaks. Siiski, kõik on suhteline ja ma tean, et ma hetkel ei taha neid raskusi. Või siis et…
Ma ei võta ette paberit, kasvõi mõtteski, ega hakka sinna panema kirja plusse ja miinuseid. Ma ei teagi, kumba rohkem saaks. Ma ei teagi, kumba tulemust ma tegelikult ootaksin. Ma ei tahagi seda niimoodi arvestada.
Ma tean, mida ma siiski tahan. Ma arvan, et ma tean. Sest tegelikult ma ei tea nagunii kõiki asju, mida see kaasa tuua võib.
Aga ma ei saa seda hetkel hetkel naguni.
… sest ma pole üksi.
… sest see mõjutab liiga paljusid.
Mul pole julgust.