sa said
mu unistused
said mu
soovid ja lootused
kinkisin sulle oma unenäod
see kõik tundus nii
tühine
selle kõrval mida sina…
—-
Linn võtab mind veel omaks. Ma olen temas kahelnud, aga tema minus mitte. Ma võin olla ja otsida mujal, leidagi, aga Linn ei heida mind eemale.
Ma pole kunagi kartnud pimedat Linna. Ma tean, et ma olen hoitud. Ma tean, et mult pole midagi võtta. Ma tunnen neid tänavaid, hääli, lõhnu. Vaistlikult. Siin on turvaline. Ma võin olla väike. Hallide kivide kindlus. Kui ma ei mõtle teda külmaks, siis ta pole seda. See õhk ja tuul on saatnud mind kogu aeg. Viimased õitsevaad puud, nende kirbemagus lõhn. Värselt niidetud muru. Asfalt. Autod ja üksikud jalakäijad. Kusagil siin ma pean olema.
Ühe õhtuga ma siiski ei leia. Aga mul on aega. Linn ju peab oma lubadusest kinni?
—-
kunagi hommikul pühin ma
killud