sattusin täna Nukuteatri Akna-sarja kontserdile, millel esines Helin-Mari Arder (btw, koduka pildid peaks olema Kalkari tehtud, kui ma õigesti mäletan). kuulasin seda popjazzi ja nagu sarjale kombeks, oli võimalus lavalolijatele küstimusi esitada. see selleks, hoopis mingid omad mäletused lõid pähe.
esimene asi, kus ma mäletan figureerivat sõna ‘jazz’, oli mul üks t-särk. käisime Assaku laadal, ma võisin olla nii 8-9 aastat vana (ma arvan, see võis olla esimesi aastaid, kui meil auto oli). hästi lahe oli, linnatüdrukuna polnud ma kunagi laadal käinud. türgi ja hiina kauba asemel oli tol ajal kohalike vabrikute kaup. tea, ilmselt ka selliseid asju, mida poodi eriti ei jõudnud. igatahes lunisin omale välja ilmselt saksofoni pildiga t-särgi, millel oli ka kiri ‘JAZZ’. ega ma tol hetkel teadnudki, misasi see õieti on, teadsin vaid, et mingisugune popp välismaa muusika. muide, aastat 5 hiljem oleks ma sselle särgiga ilmselt häbi pärast maa alla vajund, sest siis ma olin juba teadlikum ja jazz polnud ometi popp tol ajal pubekate seas. aga tol hetkel oli see jõle vahva, peaaegu nagu välismaa asi. noh, eks ma kasvasin ilmselt kiriesti välja. hm, vend sai vist ka samasuguse küll.
teine jazzimäletus on seotud umbes aasta hilisema ajaga, kui ostsime.. vist Tapalt või kusagilt sealtkandist kassettraadio. vist oli Riga mingi mudel, või ma ei mäleta ka. sangaga, kaasaskantav, tol ajal ikka väga popp. no mitte stereo, onju. ja üks mu esimesi lindistusi oli Ella Fitzgerald. oli mingi.. vast pühapäeva õhtu, istusin, kassett sees ja ootasin. enamvähem oli teada, et mis aegadel lastakse mingite välismaa artistide muusikat ja niipea, kui kõlas välismaa nimi, lõin maki lindistama. oo kui uhke oli. ma ei osanud seda nime õieti kirjutadagi kassetikarbile, aga see polnud ometigi ju oluline. ega ma teadnuki, kas see muusika mulle meeldib üldse – oluline oli kassetile saada. muide, see püsis seal veel aastaid. aga jah, kui ma mingi hetk teada sain, et jazz.. ega siis polnud enam kuulamist.
igatahes, oma noorpõlvest hoolimata või just seetõttu olen arenenud sinna, et suudan täiesti vabatahtlikult kuulata jazzi, isegi üsna klassikalist. ja kui ma nüüd meenutan, siis ostsin üsna ilmumise aegu Sergei Manukjan & AVICENNA LP – ilmumisaastaga 1989. hm. mul on vahepeal lüngad..
aga ‘musta’ ja ‘valge’ jazzi vahel on ikka mingi vahe sees. või on see vahe lihtsalt klassikalise ja popikama jazzi vahel? viimases seguneb jazz ju bossa, samba jms elementidega.. (või mida ma üldse muusikast teangi)