onju, oma kõrges vanuses arvan ometi, et ma tunnen ennast siiski, noh, mõnevõrra. no ja tean, et millise mulje ma inimestele jätan ja midagi sellist. et ehk siis oma meelest olen ma üks paras sahmerdis ja üpris närviline tüüp ja et see on kõigile umbes kohe selge.
no ja siis tullakse aasta esimesel päeval välja avaldusega, et ma olen selline umbes peaaegu et flegmaatiline, natuke vist lausa ülbe ja suhteliselt kahe jalaga maas ning tasakaalukas. või et vähemalt selline ülimalt rahulik mulje minust jääb. vähemalt seni, kuni midagi oluliselt huvipakkuvat orbiidil pole. ning see ei olnud vaid ühe inimese arvamus ja veel suurema üllatusena selgus, et mind tajuti sellisena juba aastat 15 tagasi :O
ma võin ju nõus olla, et mida aeg edasi, seda nö rahulikumaks ma olen muutunud, aga 15 aastat tagasi.. einoh.
et ehk pean tõdema, et mu minapilt ja see, kuidas teised mind tajuvad, on ikka väga erinevad seega. kusjuures, nagu selgub, paistan ma teistele kuidagi parem kui ma ise ennast tunnetan.
ning kuna ma oma meelest ei varja oma nö tõelist mina, siis ilmselt pean arvamust iseenda kohta muutma lihtsalt.
kuigi tõesti, mina ja flegmaatiline, oeh? tasakaalukus, mitte et ma arvaksin, et ma väga olen, aga ma vähemalt püüan (ja viimastel aastatel on see hakanud ikka õnnestuma ka). kahe jalaga maas olla püüan ka, kuigi mõni sõbranna ütleb, et mind tuleb ikka pidevalt maha sikutada. aga flegmaatiline.. ? :O
Rubriik: asjad minu sees
pealtnäha mõttetud pisiasjad
aegajalt tuleb siiani ette, et keegi küsib midagi stiilis, et millised mehed mulle meeldivad. paljud ei küsi, sest teavad juba, et ma ei oska mingeid näitajaid välja tuua.
välimuse kohta kohe kindlasti mitte, välja arvatud ehk see, et kui rääkida partnerist, siis mees võiks ikkagi olla minust nii palju pikem, et ma saan kontsi kanda ja ei tunne end ikka ta kõrval suurena 🙂
aga kõik muu on juba.. no ei oska mina parameetreid ette anda. tegelikult pole klapi saavutamisel ka pikkus oluline, kuni ise seda ei teadvusta 🙂
ning jah, muidugi mulle meeldib, kui mees on arukas ja teab asju. et ehk on haritud. kas selle taga ka haridus on, pole samuti alati väga tähtis. on ennegi nähtud kõrgelt haritud inimesi, kelle silmaring ning suhtumine maailma on minu jaoks kitsad või nihkes ning ilma suurema hariduseta inimesi, kellega on väga lihtne ja nö võrdne suhelda.
ja et tegelikult mulle kohe täitsa meeldib, kui mees teab mingeid asju rohkem ja paremini kui mina. ning kui need veel otsast mind huvitavad, siis ma olen vabalt valmis oma asjatundmatust tunnistama ja huviga kuulama. või noh, eks enamasti on tegu ikka vestlusega, mitte loenguga – aga selle käigus võingi lihtsalt noogutada ja tunnistada, et ma ei oska sõna sekka öelda, kuid räägi ikka.
ma tean, et ma mõjun ise üsna arrogantselt ja kõiketeadvalt (seda on öeldud ja mitte vähe), lisaks veel hooti külmalt, nii et paljud ehk ei tihkagi mulle nö oma asjadest rääkida.. ning et selline tunnistus mu poolt võib tunduda imelik ja mitteminulik.
aga üks ääretult imeline asi on see, kui mees teeb midagi oma kätega. midagi, mis talle meeldib ja mida ta nii enam-vähem oskab. või kasutab siis kätele lisaks asju, et vajalik ära teha. ma ei pea silmas nüüd peedist pesumasinale trumli tegemist.. või siis just pean 😛
kusjuures tegu ei pea olema mingi suure tegemisega. vabalt võib olla tegu nt sibulahakkimisega, aga no muidugi suuremad tegemised lähevad ka arvesse. et ma nüüd vist aiman, miks ma võin vahel töötavate inimeste (meeste) kõrval lihtsalt istuda ja vaatada nende tegevust 😛 ja eriti, kui tegu on millegagi, mida tehakse kätega ning südamest.
väike omakasu – selliste meestega suheldes saab mõnigi vajalik parandustöö ka sujuvalt tehtud, aga tõesti, see pole eesmärk omaette. lihtsalt olen jõudnud seisu, et mees peab oskama oma käsi kasutada vajalike asjade tegemiseks, aju ka muidugi – ilma, et see tähendaks, et ta peaks kõike oskama parandada, näiteks (sest midagi sellist saab siit ka välja lugeda ju). kuigi, tõesti, et kui ka mingi pisikese mittespetsiifilise parandus-remonttöö korral mees laiutab käsi, et tema ei oska üldse, siis.. see pole mulle. ja üldse mitte rahalises või sebimise mõttes.. ma ei oska seda lahti seletadagi ilmselt.
et ehk kui kalamees puhastab oma kalu, mida ta teeb nagunii, siis mul on ainult rõõm istuda seal kõrval, ajada juttu ja tegelikult lihtsalt nautida ta tegevust 🙂
isikliku suhte keemia on nagunii täiesti omaette asi, aga jah, mainitud detailid on igal juhul abiks.. sest ainult keemiast jääb mingil hetkel vist ka väheks.
muidugi on mingeid detaile veel, nt teatav sujuvus tegevustes. palju on siis elus neid vastassoost inimesi, kellega mingid pisiasjad lihtsalt sujuvad, no näiteks ei lähe poes vaidlema, mis marki saia või leiba osta või kas võtta juust või vorst jms (ja ilma, et üks lihtsalt käega lööks, vaid lihtsalt et mõlemad teevadki sarnaseid valikuid)? lõpuks ongi pisiasjad need, mis määravad, sest need on igapäevaselt meiega koos. ka siis, kui keemia muutub..
killud
õhtul valmivad kohupiimaküpsised ja kui algul on õhus küsimus, et miks nii palju, siis teise plaaditäie järel enam mitte. mingi hetk tundub, et küpsised söövad kausis üksteist, kuidagi ei tundu neid juurde tulevat. aga lõpuks, visalt, siiski nende hulk kasvab ja no.. mingi kogus on siiani olemas.
eile, praktiliselt juba poes, avastan, et mu rahakott on koju jäänud. võeh. lapsel on kaasas ja selgub, et sularaha on seal veidi rohkem, kui tal meeles oli. vedamine, ütleksin. kuigi tal oleks kaart ka olnud muidugi.
cottage pie-d kokku mätsides juurdlen, miks ikkagi veel see lisavaev näha ja mitte lihtsalt kartulipüreed hakklihakastmega süüa. aga mätsitud see saab ja ahjus pealt pruunikaks lastud ja maitseb ikka hea. suurest vormist välja tõstes on konsistents nagu on.
hommik algab pooltund varem, kui omal just vaja oleks. õhtul ette planeeritult.
hilisem sms teeb südame soojaks.
‘kas ma ikka peaksin niimoodi häid asju välja tooma?’
‘mm.. mhmh. ikka pead.’
‘jah, vist küll. halvad kipuvad ise tulema..’
nightmusic
lumi langeb pehmelt, keerleb autotulede valguses. me sõidame, ma ei teagi täpset sihti, aga ma lasen end lõdvaks, sest sina tead ja mul ei ole probleemi lasta sul end juhtida.
juba selle tabamine, et ma lasen end sinuga lõdvaks, on mu jaoks midagi.. suhteliselt uut. et mul ei ole tunnet, et ma tingimata pean kontrollima. et ikka on need lõpuni usaldamise hetked olemas.
kass, tead ju küll, isegi magades on mingi valvsus.
sa ei tohi liigselt usaldada, kui tahad ellu jääda. jah, kusagil on need kadunud elud, mis seda ütlevad. kunagi ei tea, kus täpselt on oht – või söök. isegi, kui see viimane on olemas kogu aeg.
mingi valvsus jääb.
sest kassi mälus on rohkem kui vaid see hetk või eelnev või oma elu. või üks kaotatud üheksast elust.
kuni on hetk, mil tajud, et.. on ka muid võimalusi.
ma lasen end su kõrval lõdvaks, isegi teades kõiki ohtusid. isegi olles saanud haiget.
võib-olla panen ma end sellega proovile. ma ei tea. ma lihtsalt tean, et on asju, milles sa ei vea mind alt. hoolimata sellest, et justkui oleks alust arvata teisiti.
ma näen kaugemale, kui tahaksin.
püüan mitte näha.
kohati on need võnked liigagi tajutavad.
ma hoian end tagasi, et sulle neid võnkeid mitte teada anda. sest ma olen juba mõndagi nendest sulle öelnud ja ma ei taha rohkem. sul on niigi palju asju kaalul.
häid asju on lihtsam öelda.
nii et ma lihtsalt lõdvestun su kõrval, tajun soojust ja seda mittehäirivat vaikust me vahel. ahmin seda endasse, et hoida hetke.
ühte neist miljoneist.
millest kulutatud on vaid väike osa.
talve-talve
siin Tallinnas ja eile ka Viimsi pool oli seda talve ikka vähevõitu. muidugi, linnas ongi soojem nagunii, aga see jupike linnast väljas oli üsna sama. kuigi, esimene pisike lumesõda sai õhtul tehtud, kodumaja hoovis 🙂
mingit naeru jagus ka hommikusse.
paar veidrat torkivat asja oli õhtul ka, aga need ma lihtsalt kuulasin ära ja võtsin teadmiseks ja.. midagi peegeldasin vist tagasi. natuke nukrust ka ja mitte vaid iseenda pärast.
aga see on lihtsalt üks mööduv hetk, et pöörduda paremuse suunas.
nagu ma juba ammu tean, sügaval enda sees.
pilt on vana.
neljapäev..
jälle neljapäev.
kuigi täna nagu polegi vahet, mis päev õieti on. sest noh, nüri kulgemise päev kuidagi. motivatsioonipuudus ka ei mõjuta üldse. paha on, et täna pole võimalust seda motivatsiooni tekitada ka.
ma ei saa ikka aru, kuidas ma eile end nii sassi suutsin mõelda. juhtub.
ometi ma näen ja tajun, mis toimub. miks mu reaktsioon siis ebapädev on, ma ei tea.
või ei taha teada? ei, ma ikka ei tea ka täpselt.
sõbranna, mingi teise situatsiooni kohta, ometi väga tabavalt:
’igatahes see olukord ei ole maha jahtunud, see on mingis aimamatus olekus’
ma siiski loodan veidi õhtule. veidi.
***
hommikused pilved on kaunid, aga mul ei ole aega neid pildistada. päike neelab selle õhtul tulnud väikese nukruse ja peegeldub majaseintelt.
olen tabamatus ooteseisundis, midagi ootamata. kõik on ometigi võimalik.
hommik
halli päeva õhtul jääb ära pikem jalutuskäik, märga sajab kaela. väike ring siiski tuleb. või pigem edasi-tagasi. kusagil lapitakse asfalti ja hetkeks peab sõiduteele astuma. ja siis – ‘ära sa kuuma asfaldi sisse astu!’ ma nägin küll ja sain napilt mööda.
on apelsinid, väikesed päikesed. hallil päeval hädavajalikud. ning punased roosid kapiserval, ootamatult. hea muusikaga film, mis kestab kauem kui pooleldi põlenud küünlad.
kodune ja tuttavlik.
muidugi, ma olengi kodus. aga see pole kõik.
õhtu on veidi habras ja valikuid täis. nagu elu ikka.
uni on lõpuks ikkagi parim valik.
üle tüki aja mäletan katkendit unenäost, ma otsisin talvisel ajal väikepoest piparmündijäätist ja siis mõtlesin, et voodis, nagu ma olen, on seda paha süüa 🙂
hetkes teeme alati valiku, mis sel momendil tundub õige. ja nii ongi hea. isegi, kui vahepeal unustad iseenda ja teiste hoidmise ära. et keegi katki ei läheks. ei lähe ju? ei lähe.
kusagil on teadmine, et tegelikult on kõik hea, igas mõttes. et selle hommikuga on kõik väga hästi.
seda oli silmadest ka lugeda.
teisipäev, tagasivaadetega
eile õhtuks sain lõpuks ikkagi sooja, mingitmoodi. ega ma väga ei uskunudki.
pime linn mässis mind endasse, aga see ei olnud nii hull, kui ma pelgasin. siis oli veel külm. aga ma lihtsalt ei jaksanud enam tunda. seisund, juunõu.
ma magan pikalt ja veidi rahutult. päeva lõpus mõtlen sellele, mis oli päevas head. lisaks veel mõned kujutlused. ärgates ei saa kuidagi käima.
hommikune vihm pani vaikselt naeratama, miks küll?
ma loen sõnumeid ja tunnen, et ma ei oska neid lõpuni lugeda.
lihtsalt laupäev
tänased plaanid lükkasin kus seda ja teist, sest enesetunne ütleb, et püsi kodus ja ravi.
hommikul oli peavalu, näonahk kiskus ning ravimid hakkavad otsa saama.
ometi-ometi, korra oli vaja nina ju päikese ja tuule kätte ka pista. sellist ilma ei saa päris kaotsi lasta. iseasi, kui hea see nüüd jälle oli, aga ma ei jaksa enam siin passida.
ehk liigutamine siiski aitab?
eileõhtustes emotsioonides ei ole ma siiani kindel. välja arvatud see, et peale seda sõitu olin ma väsinud. aga seda on lihtne ajada ikkagi tõve süüks. sest ega siiani pole asi korras ju.
mere ääres oli hea ja kerge hingata, see mõnigi minut, mida lubada sai.
ühesasjatamise lihtsus. ma võin silmad usaldavalt kinni panna. naiivitar?
suvalisi katkeid eilsest.
‘tegelikult on kõik inimesed headust väärt, ainult mõned pasandavad pärast su hinge täis.’
’imelik on siin seista ja sind mitte.. ‘
‘usalda ennast ja oma kõhutunnet, ega muud polegi. me kuulame ennast liiga vähe. tee vähemasti proovi.’