killud

õhtul valmivad kohupiimaküpsised ja kui algul on õhus küsimus, et miks nii palju, siis teise plaaditäie järel enam mitte. mingi hetk tundub, et küpsised söövad kausis üksteist, kuidagi ei tundu neid juurde tulevat. aga lõpuks, visalt, siiski nende hulk kasvab ja no.. mingi kogus on siiani olemas.

eile, praktiliselt juba poes, avastan, et mu rahakott on koju jäänud. võeh. lapsel on kaasas ja selgub, et sularaha on seal veidi rohkem, kui tal meeles oli. vedamine, ütleksin. kuigi tal oleks kaart ka olnud muidugi.

cottage pie-d kokku mätsides juurdlen, miks ikkagi veel see lisavaev näha ja mitte lihtsalt kartulipüreed hakklihakastmega süüa. aga mätsitud see saab ja ahjus pealt pruunikaks lastud ja maitseb ikka hea. suurest vormist välja tõstes on konsistents nagu on.

hommik algab pooltund varem, kui omal just vaja oleks. õhtul ette planeeritult.
hilisem sms teeb südame soojaks.

‘kas ma ikka peaksin niimoodi häid asju välja tooma?’
‘mm.. mhmh. ikka pead.’
‘jah, vist küll. halvad kipuvad ise tulema..’

pie498