pealtnäha mõttetud pisiasjad

aegajalt tuleb siiani ette, et keegi küsib midagi stiilis, et millised mehed mulle meeldivad. paljud ei küsi, sest teavad juba, et ma ei oska mingeid näitajaid välja tuua.

välimuse kohta kohe kindlasti mitte, välja arvatud ehk see, et kui rääkida partnerist, siis mees võiks ikkagi olla minust nii palju pikem, et ma saan kontsi kanda ja ei tunne end ikka ta kõrval suurena 🙂
aga kõik muu on juba.. no ei oska mina parameetreid ette anda. tegelikult pole klapi saavutamisel ka pikkus oluline, kuni ise seda ei teadvusta 🙂

ning jah, muidugi mulle meeldib, kui mees on arukas ja teab asju. et ehk on haritud. kas selle taga ka haridus on, pole samuti alati väga tähtis. on ennegi nähtud kõrgelt haritud inimesi, kelle silmaring ning suhtumine maailma on minu jaoks kitsad või nihkes ning ilma suurema hariduseta inimesi, kellega on väga lihtne ja nö võrdne suhelda.
ja et tegelikult mulle kohe täitsa meeldib, kui mees teab mingeid asju rohkem ja paremini kui mina. ning kui need veel otsast mind huvitavad, siis ma olen vabalt valmis oma asjatundmatust tunnistama ja huviga kuulama. või noh, eks enamasti on tegu ikka vestlusega, mitte loenguga – aga selle käigus võingi lihtsalt noogutada ja tunnistada, et ma ei oska sõna sekka öelda, kuid räägi ikka.
ma tean, et ma mõjun ise üsna arrogantselt ja kõiketeadvalt (seda on öeldud ja mitte vähe), lisaks veel hooti külmalt, nii et paljud ehk ei tihkagi mulle nö oma asjadest rääkida.. ning et selline tunnistus mu poolt võib tunduda imelik ja mitteminulik.

aga üks ääretult imeline asi on see, kui mees teeb midagi oma kätega. midagi, mis talle meeldib ja mida ta nii enam-vähem oskab. või kasutab siis kätele lisaks asju, et vajalik ära teha. ma ei pea silmas nüüd peedist pesumasinale trumli tegemist.. või siis just pean 😛
kusjuures tegu ei pea olema mingi suure tegemisega. vabalt võib olla tegu nt sibulahakkimisega, aga no muidugi suuremad tegemised lähevad ka arvesse. et ma nüüd vist aiman, miks ma võin vahel töötavate inimeste (meeste) kõrval lihtsalt istuda ja vaatada nende tegevust 😛 ja eriti, kui tegu on millegagi, mida tehakse kätega ning südamest.
väike omakasu – selliste meestega suheldes saab mõnigi vajalik parandustöö ka sujuvalt tehtud, aga tõesti, see pole eesmärk omaette. lihtsalt olen jõudnud seisu, et mees peab oskama oma käsi kasutada vajalike asjade tegemiseks, aju ka muidugi – ilma, et see tähendaks, et ta peaks kõike oskama parandada, näiteks (sest midagi sellist saab siit ka välja lugeda ju). kuigi, tõesti, et kui ka mingi pisikese mittespetsiifilise parandus-remonttöö korral mees laiutab käsi, et tema ei oska üldse, siis.. see pole mulle. ja üldse mitte rahalises või sebimise mõttes.. ma ei oska seda lahti seletadagi ilmselt.
et ehk kui kalamees puhastab oma kalu, mida ta teeb nagunii, siis mul on ainult rõõm istuda seal kõrval, ajada juttu ja tegelikult lihtsalt nautida ta tegevust 🙂

isikliku suhte keemia on nagunii täiesti omaette asi, aga jah, mainitud detailid on igal juhul abiks.. sest ainult keemiast jääb mingil hetkel vist ka väheks.
muidugi on mingeid detaile veel, nt teatav sujuvus tegevustes. palju on siis elus neid vastassoost inimesi, kellega mingid pisiasjad lihtsalt sujuvad, no näiteks ei lähe poes vaidlema, mis marki saia või leiba osta või kas võtta juust või vorst jms (ja ilma, et üks lihtsalt käega lööks, vaid lihtsalt et mõlemad teevadki sarnaseid valikuid)? lõpuks ongi pisiasjad need, mis määravad, sest need on igapäevaselt meiega koos. ka siis, kui keemia muutub..

passion