eile kinokultuur Sõpruses. ma tegelikult ei tea Hannah Arendtist mitte midagi. ei teinud netist uuringut ka enne, nii et läksin nö puhta lehena.
aga film oli hea. muidugi, kes otsivad actionit, seda ei olnud seal kohe üldse. aga sügavust ja mõtlemisainet küll.
jah, ilmselt Arendt oli mingis mõttes oma ajast eest. ka oli sõjast veel ikkagi suhteliselt vähe möödas ja seega inimesed sed puudutavatel teemadel tundlikumad. ning nagu me pärast arutasime, see, et massid ei pruukinud artiklite sügavamast mõttest aru saada, on mõistetav. aga et ka akadeemiline kogukond suhtus nagu suhtus, oli üpris hämmastav. sest noh, mina, selline mitteakadeemiline ja mittefilosoofiline inimene, ei tabanud ära, kust tuli mängu kurjategija kaitsmise argument.
muidugi, see on ainult film ning esitatud samuti mingis võtmes..
Rubriik: arvamus
Kuni inglid sekkuvad / töö ja riistad
ma ei kirjuta siin täna ainult kultuurist, aga..
enne, kui uut kultuuri hakkab massiliselt peale tulema, panen kirja, et veel aprillis sai käidud Draamateatris vaatamas ‘Kuni inglid sekkuvad‘. selline natuke absurdi kalduv, sisuliselt ilma lõputa lugu, ka algus oli üpris nn ujuv. ning jah, kas inglid ikka sekkuvad.. ? selle suhtes on mul oma arvamus – keegi ei suunanud kas ja millist tegelast ingliks-ingliteks pidada. nii mõnedki sekkumised seal olid ometi.
igal juhul mitte kerge tükk, samas kohati väga eestlaslik.
aga jah, sel nädalal tuleb hulgaliselt uut kultuuri peale. ampluaa ei ole küll väga lai, aga siiski. tegelikult ma ei tea veel kõike ette ilmselt nagunii.
järgmisel nädalal on nagunii teatav keskkonnavahetus.
toolide jaoks vajaliku vidina tellisin kusagilt Narva poest. ilmselt kusagil Tallinnas oleks ka, aga mingi piir läheb, palju ma tahan oma aega-energiat selle otsimisele raisata vs 3eur postikulu, et saada see kodust nii umbes kilomeetri kaugusele. mingis ringkonnas tekitas see arutelu, et rattasõit soosib netikaubandust – aga no ega siis remondi-tööriiistapoed pole nagunii ratturile (ja rattaga ligipääsetavusele) orienteeritud. nii et siis tellime sealt, kust leian.
vot see on, kui antakse laenuks head riistad ja siis korraga leiad, et, no, need ongi head. ega siis ei taha enam mingitmoodi nikerdada.
hetkel on pooleli toolid 11, 12 ja 13. no ja 14, mis tahab natuke puutööd ka.
eilseid toole lammutades avastasin mingi imepärase nõukogude tehnoloogia – ma ei saa siiani hästi aru, mis pagana moodi nad selle teostasid? :O ühtlasi pean ma mingi asenduse leidma, mis, nagu ma ühe analoogse tooli pealt (mis ei olnud originaalkonstruktsiooniga) ei ole ka lihtne. st midagi ma saan, aga mul on kahtlus selle püsivuse osas.
tänane päeva mõttetera: ’ise oled loll’ on absoluutselt parim ja alati sobiv argument mis iganes vaidluses 😛
Kuritegu / Forbrydelsen
ma lihtsalt pean ära mainima, et see on kohutavalt hea Taani sari. jälgimist nõuab küll. mõni asi on võib-olla üle forsseeritud. hästi erinevad tahud on koos, poliitikani välja. võimumängud, suhted väga erinevatel tasanditel, auahnus jnejne.
‘Võimu kants‘ oli ka huvitav, isegi mulle, kes ma poliitikast väga ei tea ja oma nina sinna ei topi.
Broken / Murtud
eile siis käisin vaatasin ‘Broken‘-i ka ära.
kinno minnes, nagu arvata, oligi Vabakal parajasti Termika etteaste. kohutav. kuigi ma miskipärast nii arvasin.
aga kinos õnneks ei olnud sellest mitte midagi. oli poolteist tundi head filmi. mõni koht võis ju vähem meeldida (nt mulle ei istunud see, kuidas lõpus Skunk otsustas, mis suunas ta läheb, no ja mõni asi veel), aga üldiselt oli suurepärane. jah, mulle meeldib see, et ei nämmutata kõike peensusteni ära, vaid on asju, mille pead ise ära tabama – ja ometi on need ka sisse mängitud. mitte lihtsalt nii otse.
ja juba teine film juttis, kus hulluksminemise kontekstis on juttu tundest, nagu oleks mürgipilve sisse sattunud. mitte, et see midagi tähendaks iseenesest, aga lihtsalt, nagu see film isegi näitas, et elu on juhuste rada, on seegi üks juhus.
kino ja muu elu killukesi
‘kui juhm võib olla?’, küsisin endalt peale eileõhtust telefonisofti uuendust. enne rtfm-i ei saanudki vajalikku tehtud. ausõna..
aga ma olengi viimasel ajal selline. nagu eile kohvikus. mõtlesin tellida ühe asja, aga tellisin teise. normaalne.
Sõpruse kino mingid vautšerid läksid nagunii kaotsi, sest a) seal ei olnud sel hetkel väga midagi b) mul oli natuke liiga palju teatrit ja seejärel natuke liiga vähe enerigat palju muid asju. aga mingi kinojutt hõljus õhus ning poolkohustusliku turgutusprogrammi raames sai eile üle tüki aja kinostatud. nojah, Sõpruses oli mingi värk, et eile seansse ei olnud, muidu oleks ‘Murtud‘ olnud mu esmane valik. nüüd aga tuli valida ajaliselt-žanriliselt sobivate hulgast ja mingi hetk oli küll tunne, et no polegi midagi. väikeste kahtlustega sai ‘Kõrvalmõjude‘ kasuks otsustatud. kirjeldus oli küll selline, et ma natuke pelgasin, et mis sealt õieti tuleb. õnneks oli film vastav žanrile thriller ning kirjeldusest ei tasu järeldusi teha. selge muidugi ka, et sellise filmi puhul ei saagi väga täpselt kirjutada, siis kaob põnevus ära. igatahes mingil ajal meenutas isegi ‘Jahti‘: süütust tehti süüdlane. ja kui ma mingil hetkel avaldasin M.-le arvamust, mis seal siis nn tegelikult on, siis jah, see oli küll, aga kogu taustsüsteem oli märksa keerulisem.
igatahes täitis õhtu oma eesmärgi.
laps sirvis Jazzkaare kava läbi ja leidis, et väga midagi ei olegi. või on ajal, kui ta ei saa minna. ise (lõpuks) süvenedes jäin ka üsna nõutuks. eks vaatame, mis ja kuidas sellega kujuneb. või kas. mismõttes nädala sees ikkagi ka sellisel festivalil algavad nii paljud asjad kell 22? et kui ma ise isegi kuidagi viitsiks end kohale vedada, aga laps?
hetkel on ta jalgrattateemas rohkem sees. vajalike lisavidinatega hakkab vist ka ühel pool olema.
ootan-ootan juba.. kuigi selle pildiga on ka mingi postiivne kohavärk. nagu mul on, mingid hästitundmise kohad. miskipärast aga kipuvad need olema seotud ühelt poolt geograafilise kaugusega, teiselt poolt teatud muude (emotsionaalsete) piirangutega, vähemalt mingi aja.
vabad päevad on väsitavad, endiselt.
kontserdid on ööinimestele?
tähendab, lumi mind ei häiri. Jazzkaare kava aga küll. oh miks algab nii palju asju alles kell 22? sama häda on üldse paljude (jazz)üritustega. ju ma olen juba vanur, aga ma ei viitsi selleks ajaks kusagile ronida – et siis sunniviisiliselt taksoga tagasi tulla, sest muu transport ei liigu enam ju. sellest rääkimata, et lapsega tahaks minna.
muidugi võib ka varem ju linna sättida, mitte alles 22ks, aga see on seotud jälle kulutuste ning ka viitsimisega.
jah, tänapäeval avatakse ööklubid ka kell 23, mitte kell 21, nagu siis, kui mina nendes veel käisin.
aga kontserdite vms puhul võiks natuke mõelda, et suur hulk publikut (eriti ilmselt jazzi puhul) on minusugused (vanurid?), kes ei viitsi-taha enam öösiti regulaarselt linna peal koperdada. või miks muidu on Teatri puhveti kontserdid täis selliseid minuvanuseid või vanemaid inimesi – ja pungil täis seejuures? olgu, seal ei ole ruumid ka suured küll, aga ikkagi.
ja ma tõesti võin ju vahel olla ka neljani hommikul üleval ja kusagil ringi liikuda, on ette tulnud ka haaratavas minevikus, kuid tegelikult mulle meeldib ikkagi mingist mõistlikust ajast (enne keskööd nt) kodus olla.
et ehk tegelikult ei kaotaks korraldajad ka midagi, kui nad alustaksid mingeid üritusi, noh, näiteks kell 20. oleks lihtsalt natuke teine publik kohal.
kusjuures väljaspool Tallinnat algavadki üritused normaalsel ajal.
aga jah, veel üritustest, avastasin just, et seoses selle edasilükatud laevakruiisiga jääb mul üks etendus nägemata, mida väga tahaks. lootus jääb, et nad tulevad sellega veel kunagi Tallinnasse.
‘Tere särasilm!’ tundus tänases hommikus natuke norimisena. muidugi, teisel pool ekraani ei näe ju, kui udused mu silmad olema juhtuvad, nii et ma tean, et tegelikult mõeldi hästi.
ma unustasin need jalatsid koju, mis ma pidin täna kingsepale viima. bff..
Lilled Algernonile
tegelikult saab selle vaatamisest juba kuu aega täis, erinevatel põhjustel pole ma jõudnud-suutnud sellest kirjutada.
niisiis, Rakvere teater, monoetendus. tõesti, kolikambris. või noh, koli seal ei olnud, aga kuskile mööda koridore meid seal väikeses majas viidi.
muidugi ei jõua selle ajaga raamatu kõikidesse nüanssidesse. et ehk etendus jäi peamiselt ikkagi intelligentsuse juurde, emotsionaalse arengu keedkäike näidendisse ei oluliselt ei jõudnud. õige pisut võis midagi aimata. samas olid olemas need nüansid, kui Charlie korraga pettus, et teda opereerinud teadlased polegi nii targad, kui ta arvas (mingil hetkel ta ju oligi neist üle) – ja arusaamatus, kui ta korraga enam oma kirjutatud jutust aru ei saanud.
hea oli see, et kuigi tegu oli monokaga ja suhteliselt pikaga (2 vaatust), püsis pinge kenasti üleval. et ehk ei hakanud igav või midagi, lugu haaras kaasa. tõus ja langus. teadmine, tõdemus, paratamatus.
täiesti tasus sõita.
ja endiselt, see oli üldse üks suurepärane väljasõit. pikemad tagajärjed kõrvale lükates.
jäädvustagem see päev
sest no tõesti, keegi ei ütle, et mul ikkagi nt homme on rohkem aega seda teha..
ega ma plaanisin kena vaikset nädalavahetust ju ometi, aga no välja kukkus nagu ikka. täiesti mainimata on ju, et reede õhtul oli töö, üks sünnipäev ja siis töökaaslastega istumine. kõigest hoolimata õnnestus mul trammiga koju ära liikuda. et ehk siis ühega viimastest, mitte esimestest.
novot, ja eile oli suur osa päevast kokkamist, nagu teada. ega siis ainult kanapirukast ei piisanud, miskipärast tundus hea mõttena tänaseks kook ka ette valmistada. kokata on tore, aga samas ikkagi väsitab ka. nii et vahepeal lösutasin küll paar tundi (selmet midagi väga asjalikku teha) ja siis nõustusin segastel asjaoludel kinno minema, 00:30 vaatama.
film, noh, väidetavalt põhineb faktidel, ega seda hinnata ei oska. omamoodi oli täitsa põnev, samas eks neid kohti oli ka, mis kummaliselt mõjusid. ja kohati venis, aga see võis olla tingitud ka minu suhtelisest väsimusest.
ning oeh, võid ju arvestada, et jõuad viimasele trammile, aga erinevalt reedest läks eile nihu. film lõppes napilt umbes samal ajal, kui viimane tramm läks. ebameeldiv. valida oli kas jalutuskäigu või rahakulutamise (takso) vahel. ausalt, rahakotti vaadates oleks pidanud esimese valima, aga kõik muu veenis siiski teise kasuks. njah.
täna, eksole, lõunaks kenasti paraadile lapsega. muidugi just see buss oli lühike ja hullult täis, aga no kuna me tulime üsna alguses peale, siis ei olnd probleemi. Harjumäelt oli isegi midagi näha, kuigi jah, lapsele mitte väga. tal ei ole ju trügimisgeeni ka mitte.
mina olin kenasti sinimustvalges (sinine seelik ja mustvalgeruuduline mantel), lapsel lipuke rinnas. mis meenutab, et esimene inimene, keda täna tänaval nägime, oli vana mees kepiga, tuli poest. vaatas meid ja hõikas üle tänava “head Vabariigi aastapäeva teile!”. tänasin ja soovisin talle vastu.
tegelikult hakkas veidi külm ka seal mäenõlval peamiselt seistes. ja laps arvas, et telekast näeb ikka paremini. nojaa. kena oli see, et meie selja taga oli muuseas ka punt noormehi, kes olid ilmselgelt mingid sõjaväelased ja üsna asjakohaselt kommenteerisid.
ja muidugi, mu fotoka akud hakkavad üles ütlema, nii et kui lennukid üle lendasid, siis muidugi oli aku tühi. vahetasin ära ja peale ühte pilti jälle tühi. samas laadija kodus näitab, et ikka täis. ebameeldiv.
tänase ilmaga sai telefoniga ka miskit siiski jäädvustatud, hea seegi.
ja esimene aku oli kella 13ks, Eesti minuti pildistamise ajaks, end veidi kosunud ka.
vahepeal saime Kõlakohja kohvikusse sooj. järjekord liikus seal küll olematu kiirusega, aga noh – oligi hea.
ja siis selgus, et sõjatehnika korjab end umbes kell kaks kokku. oot, mismõttes, olin ma täiesti hämmingus. miks ei ole normaalselt aega, vaid peab minema ja trügima seal 🙁 mu lapsel jäigi käimata masinate peal, ajaliselt oleks veel jõudnudki, kui oleks rüselenud, aga ei ole temas seda geeni..
turg-kodu. algselt arvatud abipakkumine sõbrannale jäi ära ja ise küllaminek ka. küll aga läks sedapidi, et mulle tulid külalised.
ega meil siin midagi erilist olnud, pirukad külalistelt (singi-juustu) ja lahtised pirukad minult (peekoni-kukeseene), natuke salatit (appi, ma ei ole kunagi pannud hapet sinna sisse ja ei mäleta, et ema ka oleks, aga vot selline on originaalretsept. muidugi ma panen neid koostiaineid üsna juhuslikus vahekorras), Peterburi kommid ja kaks torti. morsi segasin kokku mitmest mahlast ja veinipudel jäi poolikuks.
ja kaunistused, kenasti sinimustvalged, on noore külalise käsitöö 🙂
aga ma luban, et järgmisel nädalal mingitel hetkedel ma igatahes puhkan ja mängin ka!
esmaspäev, poolkuu aegu
igatahes mul ei olegi midagi öelda. või teistpidi oleks liiga palju, aga ma ei viitsi.
argipäev on vaikselt kohale jõudnud ja mõningad kohustused sellega koos. oh, tõesti, tüütu. peaks kiirelt ära tegema ikkagi, saaks ühele poole.
raputus rutiinist välja. not just myself.
fikseering: eile õhtul Django. jaa, vägivaldne, nagu Tarantino ikka, aga selline väga ülemängitult. seda tomatimahla või midaiganes nad kasutavad, oli nagu umbes viis korda liiga palju. et ehk see ei mõjugi lõpuks enam räigelt. M. oli see, kes arvas, et tema Kareninat ei viitsi hetkel vaadata ja mind sinna tiris ning lõpuks väitis, et ega vist teist korda ei taha näha. no ma ei tea, ei olnud midagi nii koledat ju ka.
‘surprise me’ ‘ah, mul ei tule midagi välja..’ ‘ära pabla, alati tuleb’
Liblikapüüdja
jah, ma tean küll, et tegelikult on märts teatrikuu, kuid mis parata, et mul on selleks hetkel veebruar. juhtus nii. veidi tihe on, aga samas eks need asjad käivadki kuidagi lainetena.
eile oli siis VAT-teatri “Liblikapüüdja” õhtu. Fowlesi raamat, mis mul paar korda läbi loetud ja lugu teada. ometi on näidend alati midagi muud, seal on lavastajat ja näitlejaid. ja sama põhiliin.
aeg näidendis oli kokku surutud, muidugi. mõned üleminekud olid üsna järsud, samas oli kusagil teadmine, et see ongi kontsentreeritud. üldiselt see isegi ei seganud.
Ferdinand oli karakterina pealtnäha lihtsakoelisem, erinevad kihid tulid aja jooksul ja kuidagi tajutavalt. Mirandaga oli keerulisem, tema olemus oli lõpuni selline.. liblikalik, keerlev, ootamatu. raamatus oli ta minu jaoks kuidagi konkreetsem kui selles tükis. naisena peaksin ma ometi teda paremini mõistma? mitte, et ma Ferdinandi mõistaksin, aga ta oli näidendis oluliselt tajutavam, no ma ei leia muud sobivat sõna. jaa, eelmise näidendi kontekstis ütleksin ma, et kui ta oleks veidi rohkem ühiskonda sulanduv, siis oleks võinud ka temast saada Earnesti-taoline türann. algselt jääb selline tagasihoidlik, uje, liigagi korretkse inimese mulje – aga selle taga on peidus vähem või rohkem omapäraseid komplekse, mis ühel või teisel moel avalduvad. ning muidugi ei tee nemad midagi valesti.
M. ohkas, et väga õõvastav on teada, et tegelikult on ka selliseid inimesi olemas.