lõppeks on kõik
ainult aeg ainult öö
ainult see õhk need pilgud
ainult valgus ja valu
mu pööratud pea su ootavad silmad
ja see tiine aeg
ja see tiine õhk
ja mu pelg mu ootus
su valud su lootus
täna ma veel taganen
ühel päeval joonistan taevasse vikerkaare
Autor: PilleRiin
tavatu trammisõit
täna hommikul juhtus ääretult kummaline, lausa sürreaalne lugu.
koos minuga tulid kopli trammi peale Maleva peatuses piletikontrollid.
kottidega haisev tädike jäeti rahule. ma ei teagi, kas humaansusest.
igatahes olin ma üsna rahul, et jõudsin omale viisakalt ja korralikult pileti osta – kodust väljudes tegelikult polnud ma kindel, kas mul pileti jaoks sularaha ongi. saatus soosis mind või midagi sellist.
algaja ititibi
otsustasin, et võtan kätte ja kraamin arvutit, et see XP SP2 ära installida lõpuks. tõmbasin päris mitu progret maha, ent defragmentimine ei õnnestunud ikka 100%-liselt. kopeerisin siis hunniku progresid ajutiselt mööda teisi kettaid laiali, sain korraliku defragmendi tehtud ja kopeerisin tagasi. tulemusena oli 300mb haihtunud – st c-kettal oli sellevõrra rohkem vaba ruumi kui enne kopeerimisi. muudel ketastel oli vaba ruumi sama palju kui enne. hmm.. siin on küll mingi auk, mida ma ära ei jaga.
ilmselt enamik tänapäeva arvutite omanikke ei paneks seda 300mb üldse tähelegi, aga mul on kolme ketta peale kokku ca 10gb ruumi, nii et vägagi jääb silma.
rendell
seekordne Rendell sai lennult läbi.nagu ikka. ehk on ka järgmise palgapäeva järel Apollos müügil mõni, mida mul veel pole. soovtatavalt mitte-Wexford, kuigi käib ka see /sest teistest on mul vaid üksikud puudu/. üleüldse, peaks jälle nimekirja tegema, et mis mul on ja mida pole 😉
et miks ma Rendelli fännan? olen kunagi kirjutanud:
‘Ruth Rendelli on nimetatud Agatha Christie mantlipärijaks. Minule isiklikult meeldib ta rohkem, kui Christie. Tema raamatud pole mitte lihtsalt kriminaalromaanid, vaid neil on ka tugev sotsiaal-psühholoogiline tagapõhi. Rendelli raamatutes avaneb tihitpeale kuritöö taust, peamine polegi kuriteo lahendamine kuivõrd peen psühholoogiline lähenemine inimeste käitumisele ja teadvuse tagamaadele.’
Wexfordi lood on klassikalisemad krimkad, ikka et kuritöö ja siis sealt edasi juurdlus kuni lahenduseni. ka päris huvitavate nüanssidega.
ja siis kirjutab ta veel pseudonüümi Barbara Vine all. kui Rendelli raamatute tegevus toimub nende kirjutamise ajas, siis Vine raamatud on sellised, kus kas kuritegu ise on toimunud minevikus või viivad mingid olulised niidid minevikku. tavaliselt on siiski tegu mõne minevikus toimunud hämara asjaga, mida uuritakse tänapäeval.
alati sobiv kingitus mulle on mõni Rendelli/Vine raamat, mida mul veel riiulis ei ole 😀
suureks kasvamine
elu läheb lihtsamaks.
laps on täiesti kindlalt saavutanud taseme, et enne lõunaund vaatab natuke telekat, siis paneb selle kinni ja jääb magama. ei nõuta mind kõrvale, ollakse nõus kalli-kalliga enne mu toast lahkumist.
ööunega peaaegu sama, lõpuks ronib ikka ise oma voodisse ja jääb ise magama.
kusjuures kodus ja minuga ei tulnud see varem kõne allagi. mujal ei olnud ka minuga probleeme. peale viimast kodust eemalmagamisi viimati võtsin asja käsile ja läkski väga leebelt. ilmselt oli laps ise selleks valmis. 2a8k vanuses.
ma loodan, et seda ei loe ükski kurnatud 4-5 kuuse ema, kellel on kopp ees, et laps üksi magama jääda ei oska.
ahja.. natuke kurb on ka, et mind enam vaja selleks pole. lohutuseks lähen pikutan lapse kõrvale ja loen natuke Rendelli, millega ma end nädal tagasi premeerisin. eesti keeles oleks see raamat küll kallim olnud..
wellington
kunagi, enne seda kui lapsega koju jäin, sai fotokaladega ikka aegajalt Wellingtoni-nimelises pubis õhtuti istumas käidud. paljud töötasid (ja töötavad siiani) nimelt siinsamas citys ja oli hea mugav paik kokku saada. paarile kalale, kellede nimesid ma ei nimeta, oli see ‘kodukõrtsuks’ veel tükk aega hiljemgi. vajuti sisse suvalisel kellaajal, teati teenindajaid ja teenindajad tundsid neid. normaalne.
siis aga vist muutus midagi omandisuhetes, vanad teenindajad kadusid ära ja kalad ka.
edasi on tükk maad tühjust, millest ei tea midagi.
siis sattusime sinna pubisse umbes kuu aega tagasi ühel kenal reedeõhtul. oodatava melu asemel oli seal peale meie veel umbes 4-5 klienti. oma kaameranänniga (käisime pundiga linna peal pildistamas, vaata nt seda pilti) sisse asutdes ehmus letitibi ära ja hakkas kohe küsima, et kes me oleme ja miks me tulime. tema pettumuseks (näo järgi küll kergenduseks) tegime talle selgeks, et me tulime lihtsalt sööma.
menüü oli imelik kärbitud, joogivalik ka selline nagu oli. reedeõhtune tühjus ei olnud paljutõotav.
eile tööle tulles avastasin, et kõrts on kinni ja vist toimub mingi remont. mingit silti väljas polnud. miskipärast ma arvasin, et see oht on.
12.10.04
talvejope täna oli päris paras. eile oli mul 4 asja ülestikku seljas, natuke ebamugav oli. saapad otsisin ka täna välja. brr. alles oktoober on ju.
võitlus kilekottidega
eile läksin Haabersti citykas kassiiriga kilekottide pärast kaklema 🙂
kasutasin juhust, et saan hommikupoole rahvavaesemal ajal mammutitel ära käia. korvi kogunes üht-teist, nagu saapad ja pidzhaama lapsele ning veel natuke asju. ei ühtegi söögiasja seejuures.
enne, kui kassiir üldse mu kaupa läbi hakaks lööma, viskas ta lindile ühe suure mammutipäevade kilekoti. mõtlesin, et okei, hakkavadki prügikotid kodus otsa saama ja tõstin oma riidest koti sinna kõrvale.
nõudepesuvahendi pani müüja kilekotti, no siis olin vait. äkki tõesti hakkab vahelt välja tulema (kuigi iial pole tulnud). saapad.. turvajulla küljest ära ja kilekotti. ütlen, et ei ole vaja. müüja vaatab mind imelikult ja ei pane. teine paar saapaid, lätis elava tuttava lapsele, jälle tahab kilekotti panna ja mina ütlen, et ei ole vaja. tibi poriseb midagi, et ‘no kuidas nii saab’. pidzhaama.. jälle kilekotti. ütlen, et ei ole ka sellele vaja. nüüd sai tibi taluvuspiir vist täis, et ‘saapad ju ikka!’. ma omalt poolt pakkusin, et suur kilekott ju on, kuhu saab saapad panna, samuti on need saapad ju täitsa uued ja no ausõna ma ei kaeba ta peale, et ta mul asju kilekottidesse ei pane (no ta oleks saanud seal neid erinevaid kilekotte veel paar tükki tekitada, heal juhul äkki oleks minu sokid ja sukkpüksid ja lapse sukkpüksid isegi ühte kotti pannud). tibi siis võitis, et ma olen esimene selline inimene, keda ta näeb. nojah.. tore on ju selline päev, kui midagi uut näed?
igatahes pääsesin peale seda kergemalt, ta lõpuks ikkagi loobus 🙂 ja mu kotis ei määrinud ükski asi teist ära ega midagi.
stockmanni tavaliselt õnnestub mul kulinaarialetist ilma kilekottideta kergemini pääseda, kuigi ka sealt tuleb vahel proteste.
mina ja linn
miks ma võtan isiklikult, kui keegi ütleb, et ta ei suuda Linnas elada? et vajab avarust enda ümber ja Linnaeluga ei tuleks toime? et peab mõtlema kummalistele asjadele ja ei saa end vabalt tunda. et mitte-Linnas on ta keegi ja tunneb kõiki ja see on hea.. et Linn lõhestab?
ma ei armasta Linna, mitte pidevalt. vahel. on hetki, kui ma vihkan Linna; on hetki, kui ma põlastan. ja on hetki, kui ma vajan sedasama Linna anonüümsust. kus igaüks ei tunne mind ja mul on vaba voli. sõprade hulgas olen ma ju nagunii Keegi, seda ei peagi olema ju kogu kohaliku Maailma jaoks. see lõhestabki? oskus olla korraga Keegi sõprade jaoks ja anonüümne Linna jaoks? ma ei oskakski olla teistmoodi. minu jaoks on kummaline mõte see, et kõik mind tunnevad ja teavad mu tegemisi..
ja kuigi ma olen Linnaga seotud nabanööriga, ei tohiks see mulle hinge minna. sest piisavalt tihti tahan ma siit Ära. aga see ei anna kellelgi õigust Linna solvata..
päevarütm
kas ma harjun ka sellega ära, et ma tõusen kell 8, kuigi tunne on, et võiks ju ometigi kauem voodis vedeleda? kallan kiiruga kohvi sisse ja kugistan midagi alla ja juba enne keskööd olen laip..