olen viimasel ajal jälle rohkem turule sattunud ja jäänud jälgima inimesi turul. mitte niivõrd külastajaid kui müüjaid. ja jõudnud arusaamisele, et turul müümine on elustiil, mitte amet 🙂
tähendab, muidugi on ka neid, kes võtavad seda lihtsalt kui ametit, aga suur osa ilmselt mitte.
näiteks need vanakraamimüüjad. no lausa ime, mis träni seal on. mõned asjad aastaid olnud. mõnedelt ilmselt ei osteta nädalaid midagi. aga nad passivad seal, seletavad ja on.
ja kust nad selle kraami saavad? ma isegi ei usu, et seal eriti varastatud träni on. sest no selliseid asju pole mõtet varastada.
või siis mõne putka peremehed. seesama kasvõi, kes pühapäeval oma kinnise putka lahti tegi ja arbuusi müüs. kui eelmine tädi miskit seletas, et päev läbi ja kõik, siis sellele tüübile ei valmistanud see mingit probleemi.
üldse, sellised ‘vanad turukalad’ on hästi ära tuntavad ja nendega on parem asju ajada ka kuidagi. ilmselt saavad aru ka järjepidevusest. et ei tasu mingit jama ajada, sest muidu talt ei osteta. aga kui olla lihtsalt palgaline ja võtta turgu mingi väga ajutise kohana, siis pole sealt midagi oodata eriti.
noh, tegelikult on see igas ametis nii 😛
aga jah, on see poodide hull hinnatõus või mis, aga viimasel ajal eelistan turgu. jälle.
või on see sellest, et üks mu projekte on seotud ühe turulaadse asjaga? 😛
ja kui linn peaks asuma niigi väheste allesjäänud turgude kallale, siis ma ei tea kohe. see plaan teha Jaama turu asemele mingi kaubanduskeskus, on üks hullemaid, mida ma kuulnud olen. pigem aidaku turuhooneid veidi üles vuntsida ja tingimusi seal paremaks luua selmet selline lahe toimiv struktuur ära lammutada ja mingi mõttetu “keskus” mõttetu ketipoega asemele tekitada.
siit ketipoodide juurde minnes on turg peaaegu ainsu alternatiiv igavatele ketipoodidele.
mul ei ole oma kvartali lihakarni, pagarit ega juurikapoodi, nagu mujal vägagi levinud on. no kõige hullem mul veel polegi, kvartali joogipood on 😛 ja ületeepood, kust saab piima ja midagi hädavajalikku kätte; ja tagapood, kus on kohalik kulinaaria, päris hea muide. aga see on lihtsalt sellepärast, et ühtegi ketti veel väga taha Kopli suunas pole tehtud. ja hea ongi. sest see neetud Selverijunn sõi Minski poe nagunii välja 🙁
nii et, turg on mu alternatiiv.
Autor: PilleRiin
häh ehk tööhala
välismaa kõrged ülemused on täna meil ‘käimas’.
tulevad siis oma koosolekute vahelt meie tuppa ka. ühel on meeles lausa teretada. teine tuleb seisab mu selja taga ja ütleb, et vaatab, kas ma ikka ‘making money’. teen jah, kenasti tööaknad lahti ja neis tegemist piisavalt. midagi seletab veel rahateemadel. vahapeal tunnen end peaaegu penina, et aja keel suust välja ja oota, kuni patu-patsu pähe tehakse. brrrr.
ja mis on sellest rahameikimisest kasu? oleme jah üks meie firma filiaale, mis toob kasumeid (mitte kõik üle maailma ei tee seda). aga mu palk jääb Tallinna keskmisele kõvasti alla, pigem Eesti keskmise ligi (kui ma teeksin täistöötunnid).
küll aga jagub meil raha, et ülemuste siiajäetud läpakalaadijat kiirkulleriga mujale Euroopasse saata, kohalike ülemuste mitmetonniseid bensuarveid kinni taguda ja muud sellist.
oh, äri, vastutus ja kõik.
ma olen niigi tükk aega siin päris rahulik olnud. lihtsalt see olukord mõjus natuke, noh, ärritavalt 😛
raha ei ole siin ilmas kõik. aga aegajalt see tunne, et mu tööd ei väärtustada piisavalt, ei ole ka mõnus ega motiveeriv.
hetkel on mul küll just tunnustust vaja, et saaks mingid asjad kenasti veerema.
hiljem: mingi mail, ühe kliendipoolse palvega teha midagi sellist, mida me ei saa teha. pole õigusi ega tehnilisi võimalusi, sest puudutab hoopis kolmandat asjapoolt. ometi maili edastaja peaks teadma, et selline asi pole võimalik. miks ta siis lubab kliendile välja?
lühidalt
jaanijärgsed tööpäevad. üldse ei viitsi. tahaks nagu eelmisel suvel, niisama logeleda. aga ei saa.
kusjuures pole ju mingit põhjust igatseda aega aasta tagasi. see oli päris kole.
RM käib veel täna ja homme lasteaias. edasi – näis. sest mina enne augusti ei puhka. minu isa ja tema oma isa on variandid. hea, et ma igapäevaselt tööl ei pea käima. kuigi raha saan sellevõrra vähem. saame hakkama ikka 🙂
eile sai Zephyr (sky) oma esimese lennu. ja mina Venicet proovida. tuli palju rohkem asju välja kui varem on õnnestunud. ikka natuke parem lohe kui need eelmised, mida olen saanud lennutada. pildid on kodus ja mina tööl, nii et neid ei saa praegu.
üldse on terve hunnik pilte vaja ära töödelda. näiteks jaanipäeva omad. neid juba küsiti.
see sajuta ‘auk’ jaanilaupäeval oli päris paras, just õigel ajal ja piisav, et veidi jaani pidada. lapsed olid pärast täiesti küpsed nagunii ja isegi minu oma magas oluliselt kauem kui tavaliselt.
linnajaanid
ma olen ikka täitsa juhe, et ma ei teinud pilti, kui seal all juba pidu ka käis..
vihmajaan
sajab ja sajab. päev otsa toas oldud, ainult turule sai ring tehtud. võiks natuke järgi jääda. liha marinaadis, salat valmis, teeks ära kusagil. isegi koht on olemas. laste koha pealt oleks paremaid variante ka, aga loevad mingid muud detailid ka.
kell on muidugi juba nii palju, et varsti ei viitsi kusagile minna vist.
just mõtlesin, et viimased kolm jaani on minu jaoks küll sajuta olnud. nüüd ootan seda kahe tsükloni vahelist auku. selline päev läbi vihm on ikka tüütu küll. RM ootas niiväga jaani ja nüüd selline asi siis. uhh.
üle tee pannakse kortermajade vahel ka mingit varjualust püsti, keegi ilmselt plaanib suuremat pidu 😉
Götheborg
mingitel kummalistel asjaoludel (see polnud üldse nii planeeritud) käisin lastega kaks päeva Tallinna Merepäevadel. ühel päeval Admiraliteedi kandis ja teisel päeval Lennusadamas.
Götheborgil käisime ka ära. väga põnev oli, peaaegu nagu omaaegne piraadilaev ju. ja peaaegu 300 aastat vana.
lohutus mitte-täissaledatele ;)
mulle tuli viimaste kommentaaridega hoopis see meelde, kuidas me spungiga kunagi üksteist lohutasime, kui angerjas kõhul jälle jutuks tuli. et rasvakiht hoiab ära kortsude tekke 😉 noh, need kes on kõhnad, nendele tuleb rohkem kortse ja paistavad välja, aga rasvakiht silub kortsud ära. nii et ümaramad naised mõjuvad noorematena kui kõhnemad. vähemalt mingist vanusest. noh, meil on sinna ikka maad muidugi omajagu 😛
iseasi, et kuidas kõhul olev rasv kaela-näopiirkonda mõjub 😉
ja no Rubensi jaoks oleme me ikka jõle lahjad.
mäletused Diesel Bootsist ja tähelepankud trammis
istusime täna mõningate fotokaladega Texases ja läks seal jutt kanatiibadele. noh, seal on ka sellised enam-vähem pädevad tiivad. ja siis selgus, et ma pole üldse ainus, kes igatseb taga Laial tänaval Linnateatri kõrval olnud kõrtsu nimega Diesel Boots (haha, see, et mitu otsingumootorit veel päris pädevalt annab selle kõrtsu välja, on küll hea kild!). no et oli suhteliselt rahulik, seal oli päris hea elav muusika ja absoluutselt parimad kanatiivad, mida on eestimaa peal kunagi pakutud on.
hea küll, ma tegelikult teadsin enne veel ühte inimest, kes jagas mu seisukohta selle osas (tervitused talle siinkohal, kuigi ta ilmselt ei loe seda).
aga igal juhul kõik muud, mida mulle lohutuseks on kunagi üritatud pakkuda, ei jõua kaugeltki nendele järgi. no kohe üldse mitte. ega keegi ei tea, kuidas nad neid seal tegid? seal oli paari peale neid mingi 40 tükki ära süüa täiesti köömes. jajah.
ja seda ma mäletan ka, et neil oli Strongbow siidri kraan. selle kuiva, originaali. mismoodi see neil oli, ei kujuta ma ette. sest siider polnud siis veel mingi popp jook meil.
ja ma mäletan küll, kuidas ma üritasin seal oma sünnat pidada, mitu aastas polnud seda teinud ja laps oli juba natuke kasvanud. ajasin rahva kokku, läksin kohale – ja kõrts oli kinni! vahepeal oli siis ära tehtud, kui ma lapsega kodus olin.
ma ei saa sellest siiani üle 😛
trammis koju sõites oli üks tibi profiilis täpselt “Mile High“-st Lorna nägu. kohe väga. eest ei olnud.
ja siis ma vahtisin seal neid tädisid ja tibisid ja mõtlesin, et kas peaks kah rohkem omale silmi pähe maalima? aga no ei viitsi. pärast tuleb maha ka nühkida ju.
pilte sai täna õhtul tehtud mingi filmi-Smenaga 🙂