täna algab ju kevad?
ma olen väga kursis kuupäevadega, kõik on täpselt arvel. nii ja nii mitu tundi sinnani, nii mitu päeva selleni, nii mitu päeva tolleni.
aga ma ei tea eriti midagi muud, mis ka toimub.
mu kevadine aeg on tihe ja segamini, nagu see pilt.
ma näpistan aega oma lapse jaoks, ammutan sealt veidigi jõudu ja mul on kahju, et mitte mina pole see, kes oma last toetab, vaid vastupidi. ja ta on nii tubli selle juures!
ma olen stressisöömisega juurde võtnud nii kohutavalt palju, et ma ei julge kaalule minna.
ma pean tegema mingeid asju, mida ma õieti ei oska, aga pole ei aega ega raha, et lasta neid kellelgi oskajal teha.
mul on tunne, et ma ei jõua mitte ühegi asjaga õigeaegselt valmis. et mul on liiga vähe aega. ja kui ma lõpuks jõuan, siis milline on see hind minu jaoks?
ma ootan juba nii väga suve, sooja ja mõnusat, jalgupidi merevees. ja mul on tunne, et seda ei tulegi.