Kell kaheksa on juba tunne, et tahaks magama vajuda. Kell kümme, kui tegelikult voodisse lähen, võtan igaks juhuks palderjanitableti, sest umbes nädalajagu õhtuid olen õhtuti voodis rähklemas ja poole ööni und ootamas. Sõltumata väsimusest. See on täiega arusaamatu, kuidas niimoodi üldse olla saab – jutt pole ju üleväsimusest. Või peakski kell kaheksa magama minema? Kindlasti siis ma ärkaksin ikkagi mingi kell kümme õhtul ja passiksin mitu tundi, nagu öökull. Või mis, hiljuti nägin ühte venekeelset naljapilti inimtüüpide kohta: et pole mitte ainult hommikused lõokesed ja õhtused öökullid, vaid ka alati väsinud haned. Vot just nii ma end tunnengi. Kuigi viimasel ajal magan ikkagi 8 tunni ringis (magan, mitte ei ole voodis).
Aga mida sa selle lõputu halliga tahadki? Päikeseta ongi väsitav.
Mul on vahepeal tunne, et läheks kusagile lõunasse. Aga siis hoopis, et läheks põhja. Sest kui on külm ja lumi ja päike, on ikka parem kui see hall-hall-hall.
Tegelikkus on see, et ei lähe ma kusagile mittehalli lähimal ajal. Mittehall peab ise minu juurde tulema.
Siiski, värvide tekitamiseks ostsin mõned PÖFFi piletid ja mõned kontserdipiletid. Asi seegi.