Natuke PÖFFi

Ma lugesin kaks kuud peaaegu et mitte midagi (ehk väga vähe), nüüd lasin nädalaga kolm raamatut läbi, lisaks PÖFFil kaheksa päevaga kolm filmi, kaks on veel ees. Viis filmi ei ole palju, aga ma ei suuda ikka väga juttis vaadata – mingi aeg peab vahel olema, et muljed endast läbi lasta.

Raamatutest, kusjuures, ainult üks oli põnevik. Ehk siis ma ei arvanud, et nii kiirelt läheb. Üks oli üle hiiglama pika aja Isaac Asimov ja ilmselgelt loen ma teda varsti veel, sest tema teemad on täiesti mitteulmelised. No nagu Strugatskitelgi.

Esimene PÖFFikas oli Madre. Seal on žanrina kirjas ka põnevik, aga see on liialdus. Põnevuseotsijatele on see igav.
Mulle meeldis. Kohati oli napp, nagu Eesti film. Kogu aeg taustal olev ookean tekitas igatsust. Eks see ookean seal üks sümbol oligi, mille kõrval kulgesid inimsuhted omasoodu.

Gutterbee ei olnud ka puhas komöödia, küll aga kindlasti poliitiline satiir. Draama sugemed olid seal ka täitsa olemas. Head olid lõpuks kõik elus ja terved, aga sellega käisid ikkagi suured kaotused juures. Teravus oli detailides. Tuum: sa ei saa elada isoleeritult omas mullis. Või noh, saad, aga kas sellel on mõtet ja kellele see hea on?

Kaader filmist Gutterbee

Pimestatud oli TV Beats programmis ja ma arvasin, et ehk seriaali avaosa, omaette vaadatav, nagu need vahel on. Aga ei! Meile näidati põneva sarja kaks esimest osa ja nüüd peab ootama, kas see kusagile kättesaadavasse levisse ka jõuab. Sõbranna, kes kaasas oli, on pangas töötanud ja sellega seoses ka Rootsis pankades päris palju käinud, talle oli see veel eriti lähedane. Minu jaoks pigem lihtsalt põnev.

Ja nüüd – kas lugeda või vaadata, kas viimase nädala jooksul telekast midagi vaadatavat ka tulnud on? 🙂