õhtu. kodutee

Veidi peale nelja pannakse tänavalambid põlema ja ongi piisavalt hämar. Keset päeva ei ole just kuigi palju valgem. Kell viis õue minnes on väike hämmastus, et linn liiklust ja inimesi täis, sest hilisõhtul ja pimedas seda ei tohiks ju olla. Aaa, muidugi, november!

Jalutan läbi vanalinna. Jõuluturg ja jõulukuusk on kuidagi kohatud. Vara ka ju, ütleb hääleke peas. Aga kui on kõik müügiks, siis kõik müügiks. Müüjad ajavad sõpradega juttu.
Avastan, et Clazzist on saanud Itaalia restoran. See, et poed ja restoranid vanalinnas vahetuvad, on muidugi ammu teada. Siiski on kummastav lugeda vana nime täiesti teises kontekstis. Korraks mõtlen, et millal ma viimati vanalinnas jalutasin, aga siis meenub, et vähem kui kuu aega tagasi käisin läbi mingite teiste tänavate.
Aga see ei ole enam ammu koht, kuhu kohalikel inimestel asja oleks. Või siis selline koht, kuhu minnakse ainult siis, kui asja on.
Kunagi olid seal kinod, erinevad poed, kohvikud.. isegi nö uue aja alguses oli põhjust vanalinna minna. Või olin ma lihtsalt noorem ja leidsin selle põhjuse?

Mälestuskild, mõni aasta tagasi. Tulime pojaga Nigulistest saksofonikontserdilt, detsembri algus ehk. Veidi lund oli sadanud ja jalutasime jõuluturule. Võtsime glögi ja poiss valis omale ühe maalitud siidlipsu. Ta oli siis veel minust lühem ja see õhtu on mälestuses kuidagi pehme..

Lõpuks istun trammile ja liigun läbi õhtuse Põhja-Tallinna. Olen mõtteisse vajunud ja peaaegu sõidan oma peatusest mööda.