Vaikimine kuld?

Ma ei pea kellelegi midagi tõestama, ei pea. Kui keegi näeb mind ja mu tegevusi väga teises perspektiivis, nagu ma ise, siis – nähku.
Aga see ei ole siiski minu jaoks lihtne. Ikka tahaks ju ennast õigustada, näidata oma poolt, tõestada oma seisukohta. Vaikida ja käega lüüa ei ole üldse lihtne. Mõtle, mis pilt minust maalitakse..
Elus laiemalt aga ei tohigi vait olla.

Öeldakse, et targem annab järele ja rääkimine hõbe, vaikimine kuld ja mis kõik veel.
Ning siis on see N. Mandela ütlus:

“Fools multiply when wise men are silent.”

Vabas tõlkes kõlab see umbes: “Kui arukad vaikivad, siis rumalus levib.” Ja ei saa salata, viimastel aastatel olen ma hakanud tajuma, et ei saa alati vaikida. Iseenda koha pealt võib, aga paljusid puudutavate teemade puhul mitte – kui neid esitatakse mingis rumalas soustis.
Muidugi, normaalne inimene ei lähegi kusagile kommentaariumisse räuskama; ka on meie loomuses see, et kui me millegagi nõus oleme, siis me oleme seda vaikselt ja passiivselt, ehk vaikimine ongi nõusoleku märk. Lihtsalt selle tulemuseks on see, et mingid kommentaariumid (ja mõnel puhul ka sisu) jätvad mulje, et rumalus ja räuskamine on normaalne ja levinud; samuti mulje, et mass arvabki seda, mida räuskajad. Sest nemad jäävad kõlama, sest teised lihtsalt ei kommenteeri. Ja siis on hiljem põhjust räusata, et nt uuringufirmad valetavad, võltsivad tulemusi, on kinni makstud või ära häkitud.
“Lisand” on veel see, et kui siis keegi arukalt kommenteerib, siis räuskajad võtavad sellised kommentaatorid ette ehk lisaks artiklile (või enamasti artikli autorile muidugi) hakatakse ka teist kommenteerijat ja tema arvamust maha tegema. Enamasti mitte kõige viisakamas vormis.
Otseseid ähvardusi ma väga näinud ei ole, aga ma tegelikult ei loe palju artikleid ja nende kommentaare netis, seega ma ei üldista selle põhjal. Aga no juba see on vastik, kui hakatakse isiklikult sõimama. See ei ole just haruldane. See hoiab omakorda arukaid kõrvale, sest kes tahab vabatahtlikult sõimuobjektiks saada?

Üldse on praegu ülilihtne oma sõnumit levitada, olgu see siis milline tahes. Väga odavalt saab panna püsti veebisaidi, mis näeb välja nagu mingi adekvaatne leht; sotsiaalmeedias on saab samuti üsna odavalt või ka päris tasuta oma ideid levitada ning kui õigeid hoobasid vajutada, siis jõuavad need väga paljudeni. Enne sotsiaalmeediat (sel ajal, kui ainult oma pere ja naabrid teadsid, kes loll on) jõudsid “püünele” peamiselt ikkagi need, kellel oli midagi asjalikku öelda ning kes oskasid seda arukal moel teha. Poliitikud jms ei lähe siia alla muidugi, neid ei võetud ka siis liiga tõsiselt. Tänapäeval tuleb aga infot üldse väga palju ning enamasti minnakse kaasa sellega, mis omale sobiv tundub; ja valikut on. Muidugi on vaja omale sobivaid mõtteid ka levitada ja no tulemus ongi selline, nagu on.
Loomulikult, keegi ei saa kellelgi keelata uskumast seda, mida tahab. Siiski võiks kuidagi, just kommentaariumites, seda arukust rohkem olla, et veidigi muljet tasakaalustada.
Ma ise vahel panustan ka. Enamasti hiljem ei vaata, sest see on üks väheseid võimalusi iseennast ja oma närve säästa. Aga kogu aeg vait olla lihtsalt ei saa. Ei peagi. Ka minul on õigus oma arvamusele.

P.S. Siinne blogi, muidugi, ei üritagi olla mingi arvamuste mõjutaja, vaid on täis täiesti isiklikke mõtteid, millega võib nõus olla ja võib ka mitte.

PÖFF 19, teine osa

Kui siis tulebki detsembri alguseks natuke midagi lumetaolist ja õues on isegi päikest näha, on see pooleteise kuu halluse otsa isegi veidi ootamatu. Õhtud on aga ikka sama pimedad ja juba kell viis on tunne, et enam ei taha mitte midagi teha. Mitte, et seda alati saaks.
Reedel oli pidulik üritus Pirital, laupäeval ja pühapäeval kino, eile kontsert. Homseks on plaanid ja reedeks ja..

PÖFFil kogunes veel kolm filmi. Algul oli plaanis kokku viite asja vaadata, aga siis otsustasin lapsega kaasa minna ja ei kahetse.

Teisel pool vaikust oli juba ette teada kui mitterõõmus film. Üsna kodumaise filmi moodi, ja ma ei mõtle seda halvasti. Näitlejatööd olid head. Mulle üldse selline minimalistlik lähenemine kohati sobib väga hästi. Režissööri vestlusminutid olin seekord ka kohal ja tabasin taas, et keeleoskus on hea: vene keelest inglise keelde tõlkides jäi osa sisulist juttu ikka tõlkimata.

Pikim laine oli see, mis lisandus mu plaanidesse ootamatult. Kui poeg avastas, et seda saab veel näha, siis soovis minna ja ma läksin kaasa, et mitte õhtut maha mölutada. Õigesti tegin. Poeg arvas, et see on rohkem eluloofilm, mina arvasin, et rohkem puhtalt surfifilm. Reaalselt siis portreelugu, mis pakub palju mõtteid ka neile, kes surfist üldse ei hooli. Loodusvaated ka muidugi, taas see ookean enamus aega tajutavalt olemas.

Kuuba kuum suvi oli jälle midagi muud, kui ma arvata oskasin. Taas mõnevõrra minimalistlik, mitmeid järeldused tuleb filmis omal teha. No ja muidugi see, et ma ei kujuta ette, kui hull seal ikkagi on olnud, kui päris niimoodi põgeneda üritati. Olme, tundub, pole muidugi praegugi just väga palju parem.

Nüüd jääb üle jälgida, mis nägemata filmidest kinodesse tuleb.