5 minutit reede õhtust

Kellel ei oleks aeg-ajalt mingeid sürreaalseid kogemusi? No nagu et avastad end öösel kusagil tümpsuva muusikaga üritusel hoopis luuleraamatut lugemas või lendab su sünnipäevaseltskonnale peale mingi uimas tegelane, kes ilmselgelt tahab kellegagi kakelda või kui sa seletamatutel põhjustel avastad end jalutuskäigu ajal jooksmast?

Kenal reedeõhtul ootasime sõbrannaga baarileti taga. Päris jupp aega tuli oodata, sest enamik inimesi soovis mingeid uhkemaid asju, kui meie. Vaatasime, kuidas mõne kokteili tegemine ehk isegi viie minuti kanti läks. Aga ei hullu, seisame, ajame juttu. Kena koht, ikkagi Telliskivi, ei mingeid kakluseid ega midagi. Elav muusika ja hea olemine.
Tulen üks noormees ka baarileti äärde, vaatab meie poole ja teretab. Mõtlen, et kas ma peaksin teda tundma. Siis mõtlen, et äkki on hoopis sõbranna tuttav. Vestleme omavahel edasi, teemaks just midagi fototeemalist. Noormees läheb ümber meie sõbranna kõrvale ja asub kuulama. Noogutab kaasa, ütleb paar repliiki vahele. Jutt kaldub reisifotodelt pressifotodele ja tüüp korraga küsib minult, kas ma olen ajakirjanik. Kuna ma ei ole, siis seda ka ütleme, ja jutt libiseb edasi, kuni jõuab sinna, et sõbrannal on paar minu tehtud fotot siiani seinal ja üldse ma peaksin neid rohkem tegema. Selle peale tüüp elavneb ja pakub, et me oleme kunstnikud. Sõbranna teatab lahkelt, et me kumbki ei ole ja tema on üldse IT-valdkonnas. Tüüp maigutab natuke suud, aga vestleb edasi, pakkudes välja teatud-tuntud tõe: fotode juures on oluline lugu, mis nendega kaasa käib. Mõne minuti vestleme veel ja siis on baaridaam valmis meid teenindama. Noormees saab ka oma joogi ja läheb oma seltskonda tagasi.
Ja ma saan aru, et ma ei pidanudki teda tundma. Sõbranna ka mitte.
Lihtsalt selline hetk elus.

Kirjalikult võib-olla ei mõjugi. Aga kella 23 paiku rahvast ja kunstsuitsu täis mürtsuva muusikaga baaris on see just üks selline veidi sürreaalne seik.
Olgu see siis siin jäädvustatud.

uste vahelt läbi

Mis värk meil nende kaubanduskeskuste ja poodide poolsuletud ustega ikkagi on? Teate küll, see, et kui poel (koondame siia alla ka kaubanduskeskused) on kaks paari uksi, siis vähemalt pool aastat ei ole need kõik avatud, vaid nö diagonaalis on lahti. Paljudel juhtudel ei avane veel lõpuni ka, vaid mingi väike praoke. Ja on neid poode, kus kõik uksed kenasti töötavad ehk umbes 4 kuud aastast, muul ajal on see tobe diagonaalitamine.
Soojuse ja energia kokkuhoid, keskkonnasäästlik, nõus.
Ometi tundub see kuidagi ogar lähenemine. Neid poode planeerides on ju teada, et meie kliima on just selline, nagu on. Planeerige siis juba kohe vähem uksi. Pole ju probleemi. Suvel on poed minu meelest üldiselt tühjemad nagunii, ei pea poole rohkem uksi olema.
Avaneda võiksid küll lõpuni. Üsna ebamugav on poolenisti avatud uste vahel läbi trügida, kui keegi teises suunas ka liikumas on. Päriselt on olemas sellised poed, kus mittesoojal hooajal ei mahu kaks inimest uste vahel teineteisest normaalselt mööda. Ma mõtlen, mingi soojuse kokkuhoiu saavutaks ju sellega ka, kui uksed lühemat aega lahti oleksid – ei?
See ka, et absoluutselt igal ajal on näha inimesi, kes seisavad hetke või kaks või kolm nõutult selle ukse ees, mis ei avane. On ta siis juba ühe läbinud või mitte, ei omagi tähtsust. Kusagil on mingid nooled, aga kogu kaubandus on igasugust tilulilu täis ja enne probleemi ei pruugigi fikseerida, et seekord see nool tähendab midagi muud.

Ma eelistan võimalusel väikepoode, kullerit või üldse mitte poes käia (pagana tüütu ja väsitav), kuid täna lihtsalt fikseerisin taas. Siin kodulähedases “kaubanduskeskuses” ma ei pane seda enam tähelegi, sest siin enamus aastast just nii ongi ja suvel tundub väga absurdne otse teise ukseni minna.

Just jäin mõtlema, et veel keerulisem küsimus on, miks meil on üldse nii palju poode?
Mul on umbes kilomeetri raadiuses 8 ketipoodi, mõned väikepoed, spetspoed ja alkoholipoed otsa; kohe varsti on 10. Kaks ketipoodi jäävad veel lisaks 1,5km sisse. Selle kõrval on see, kas uksed avanevad või mitte, päris väike probleem..

novembris alati väsinud hani

Kell kaheksa on juba tunne, et tahaks magama vajuda. Kell kümme, kui tegelikult voodisse lähen, võtan igaks juhuks palderjanitableti, sest umbes nädalajagu õhtuid olen õhtuti voodis rähklemas ja poole ööni und ootamas. Sõltumata väsimusest. See on täiega arusaamatu, kuidas niimoodi üldse olla saab – jutt pole ju üleväsimusest. Või peakski kell kaheksa magama minema? Kindlasti siis ma ärkaksin ikkagi mingi kell kümme õhtul ja passiksin mitu tundi, nagu öökull. Või mis, hiljuti nägin ühte venekeelset naljapilti inimtüüpide kohta: et pole mitte ainult hommikused lõokesed ja õhtused öökullid, vaid ka alati väsinud haned. Vot just nii ma end tunnengi. Kuigi viimasel ajal magan ikkagi 8 tunni ringis (magan, mitte ei ole voodis).
Aga mida sa selle lõputu halliga tahadki? Päikeseta ongi väsitav.

Mul on vahepeal tunne, et läheks kusagile lõunasse. Aga siis hoopis, et läheks põhja. Sest kui on külm ja lumi ja päike, on ikka parem kui see hall-hall-hall.
Tegelikkus on see, et ei lähe ma kusagile mittehalli lähimal ajal. Mittehall peab ise minu juurde tulema.

Siiski, värvide tekitamiseks ostsin mõned PÖFFi piletid ja mõned kontserdipiletid. Asi seegi.

digi teine külg

Täna leidsin taas, et internet (ja üldse moodsad vahendid) on mõnikord saadanast.

Käsitöönurkasid sobrades jäi ette üks poolik heegeltöö. Mõtlesin mis ma mõtlesin, meenus, et muster oli netis ja seepärast ei olegi mustrilehte seal kõrval. Tubli inimesena olin ma kenasti järjehoidjatesse lisanud. Ainult et seda lehte nüüd lihtsalt enam ei ole.
Teiselt poolt, no mida ma selle heegeldatud linikuga ikka peale hakkaksin. Ehk ongi hea, et ei leidnud.
Nüüd tuleb mõelda, mida siis teha. Sest mulle täitsa meeldib vahel heegeldada ja kududa.

Digifotode juures ma ka vahel ikka oigan. Negatiividele sai tehtud vähem kaadreid ja mõned siis paberile ja/või digitaliseeritud. Nüüd on osa ühel välisel kettal ja ligi saab ainult läbi kaabli, teine ports vähemalt võrgukettal ehk ligi saab igal ajal. Ja mul on need fotod isegi kuidagi katalogiseeritud. Aga kui midagi vaja on, siis on lihtsam võtta ette negatiivikarp kui neid lõputuid foldereid sobrada. Lisaks tuleb kogu aeg mõelda sellele, et kõik peab olema dubleeritud, nii igaks juhuks. NAS ongi dubleeritud ketastega, aga see üksik vana väline ketas ei ole. Osaliselt on CD-de/DVD-de peal, aga, teadagi, ka need otsustavad ühel päeval otsad anda. Negatiivikarp aina seisab ja seisab, peaasi, et vett ega tuld ei saa.
Sellest rääkimata, et põhimõtteliselt on nett otse telefonidest tulevad fotoprügi täis. Pealtnäha tundub ju tore, ei mingeid kemikaale ega paberikulu. Serverite tootmiseks kuluvad materjalid, nende töös hoidmiseks kulutav elekter ja nende jahutamiseks kulutav elekter ei röögi niimoodi silma. Kauge probleem. Elagu paberivabadus!

Nüüd läks jutt sujuvalt telefonidele. Mis on see näitaja, mis tänapäeval telefoniarvustustes peaaegu kõige olulisem on? Kaamera! Telefon ei ole enam ainult suhtlemise ja planeerimise abivahend, vaid kui ikka igas olukorras ja igas asendis head pilti ei saa, siis on enamike arvustuste põhjal kehv telefon. Täiesti müstika. Muud tehnilised näitajad oleks nagu teisejärgulised. Muidugi, parim kaamera on see, mis on käepärast ja ma kasutan ise ka telefonikaamerat küll ja küll, aga mitte siis, kui ma tean, et ma tahan päriselt ka pildistada. Selle jaoks on olemas – fotoaparaat. Aga ma olen selle koha pealt ilmselgelt mammut.
Telefonide suurus on mu jaoks samuti müstika. Mäletate, nuputelefonidega oli lõpuks mingi see teema, et kes kui väikese suudab teha? Nüüd on enamvähem vastupidi. Jaa, ekraan ei saa hirmus väike olla, sest siis ei mahu sinna palju sisu ja mõne jaoks ongi telefon peamine internetivahend, aga miks neid väiksemaid alternatiive nii häbematult vähe on?

Aga aitab küll, ma nüüd loen e-raamatukogust võetud e-raamatut edasi.

varblane peos või tuvi katusel?

See enese müümine on ikka veidi keeruline teema.
Eile oli mul lühike vestlus ühe õige kaugelt tuttava inimesega, kes palus mult teenet. Midagi, mida ma nagunii teen, aga üldiselt mitte tasuta. Loomulikult olin ma nõus oma abi pakkuma ja ütlesin ka tasu suuruse (kenasti kõikide maksudega ja puha, sest nagunii käib see läbi ettevõtte). Selle peale tuli teiselt poolt negatiivselt üllatunud reaktsioon. No umbes, et kuidas nii palju ja kas ma tõesti aru ei saa, et peaksin odavamalt tegema.
Mõtlesin, et ei saa jah. Sest minu aeg ja teadmised maksavad ju ometi. Vastasin muidugi viisakalt, aga sinnapaika see asi hetkel jäigi.

Ma ei jaksa ega taha enam iga varblase pärast jageleda. Elu on näidanud, et just need korrad, kui sellistele pealehüppamis-stiilis soodustuse palujatele vastu tulla, siis tegelikult töömaht kipub minema suuremaks, kui eeldatud. No ja miks ma peaksin üldse sellepärast vastu tulema, et kellelegi tundub mingi asi kallim, kui ta on valmis maksma? Poes ma ju lihtsalt jätangi asja ostmata, kui hind ei sobi.
Seekord ei olnud see pakkumine isegi sellel põhimõttel, et “nii, et omal natuke piinlik on.” Täiesti tavaline tase.

Nagu näha, jäi siiski midagi kripeldama.
Nimelt see, et miks ikka on väga levinud see, et me heidame teistele ette, et ta müüb oma tööd (ehk oma aega ja oskuseid) liiga kallilt? Mitte, et ma ise seda kunagi ei teeks – viimati remonditeemaga, aga seal keegi pakkujatest ei vaevunud mulle seletama ka, kust pagan selline hind tuleb (ilmselt mingi kenasti lahtikirjutatud eelarve puhul mul ei oleks olnud tunnet, et mult lihtsalt üritatakse võtta seda, mis võtta annab). Päris palju on sellest juttu olnud käsitöögruppides ja seal ma tõesti ei julgeks küll kellelegi öelda, et ta töö on kallis. Võib-olla seetõttu, et ma oskan ise enamikku nendest asjadest, mis seal teemaks, teha. See aga tähendab, et ma kujutan ette töömahtu, lisaks materjalid ja töövahendid.

Teisalt on olemas ka see seltskond, kes võtab raha ja pakub vastu kehva teenust. Sel suvel oli vähemalt kahe (või isegi kolme) sellisega kokkupuude, laiaks teemaks retked. Kahel puhul olin maksnud klient ja matkajuhi eeltöö oli mõlemil puhul nõrguke. Ühel puhul teadsin juba peast rohkem, teisel juhul leidsin jooksvalt lisainfot (millest ka teised huvitusid). Lisaks see, kui juhtusin kõrvalt kuulma, kui mõned päevamatka grupijuhid omavahel rääkisid, kuidas nad ise olid esimest korda antud kohas, klientidele selle kohta valetasid ning lisaks jagasid ka teadlikult valeinfot (mult küsiti, mis see on, ma siis lihtsalt ütlesin mingi “asja” jms).

Seda enam pole mul põhjust oma neid oskuski, mis, nagu aja jooksul on selgunud, on mul üllatuslikult väga heal tasemel (ma olen mitme asja puhul arvanud, et kõik oskavad ja teavad samamoodi või rohkemgi..), kopikate eest pakkuda.
Vabatahtlikku tegevust teen ma nagunii piisavalt.

kui kõik lihtsalt ON

Kaugelt sugulane saatis mulle mingi aja tagasi ühe oma kirjatüki lugemiseks. Üsna isiklikku laadi, samas ikkagi ilukirjanduslik. Ma ei osanudki tükk aega kuidagi reageerida ja võtsin alles üsna mitme nädala järel ühendust, et väga sügav ja hingeminev lugu. Vastuseks sain, et ilmselt ma olen kas õnnelik või õnnetu, kui nii arvan, sest kui ma ei oleks kumbagi, siis see lugu mind ei mõjutaks.
Mispeale ma olen nüüd sellest kirjast saati üritanud aru saada, kas ma olen õnnelik, õnnetu või õieti ei kumbagi?
Mu oma kaalukauss kaldub viimase poole.

Niisiis, ma ei ole õnnetu. Olen vahel ärritunud, pettunud, segaduses, kurb ja eelkõige tüdinud, aga mitte õnnetu.
Õnnelik teadlikult ka mitte. Mul on teatav rahu, aega iseendale, väike hea lähimate sõprade ring ja igas nädalas häid hetki – aga mitte väga neid, mil ma saaksin sisimas endale öelda, et ma olen õnnelik (mis on tegelikult ainus viis üldse õnnelik olla).

Ning nüüd olen ma jälle sellega kimpus, et mida siis vastata. Kuigi ma võin sellest teemast lihtsalt mööda ka minna muidugi.
Iseenda sisse vaatamiseks aga peaksin küll natuke aega tekitama, selmet raamatutesse põgeneda. Ja kirjutama peaks ka muidugi. Kuigi võiks ju olla rahul sellega, et olemine on lõpuks ometi selline tüüne. Aga see on natuke nagu kuldvarbadest puuris olemine.. kuhu ma ise rahulikult olen läinud.

Sügis