Lihtsalt selline päev

Mõni päev on selline, et juba hommikust tead, et selline imelik tuleb. Kuigi otseselt ju ei olegi põhjust.
Pannkoogid jäid ära, sest mina neid ei tee ja ärkasin ikka jupp maad varem kui pannkookmeister. Köögiaknast paistis päikseline tänav ja muidugi see, kui must aken õieti on. Murakami ja aeglane kohv on tegelikult hea päeva algus, aga ikkagi oli mingi nukker tunne sees. Ma võin enese sees näha põhjuseid, enamus eelmises postituses välja toodud, aga kuna need käivad minuga kaasas juba mõnda aega ja enamasti tekitavad lihtsalt mingit ärritust, siis on selline nukrus ootamatu. Aga võib-olla on põhjused kusagil mujal ja ma ei tea neid, see võib ju ka olla?

Näiteks see, et ma olen hädas vabade nädalavahetustega, mida on viimastel kuudel palju ja ma ei ole sellega enam harjunud. Muidugi võiks koristaa ja sõita kusagile loodusesse, aga ma ei ole koristaja tüüp (mul ei ole mõtet ennast petta), pigem tekitab see minus stressi; ja üksi autoga kusagile kõndima sõita on ju tore, aga viimasel ajal mõtlen, et mitte just arukas. Kodukandi jalutuskäigud on juba veidi ära tüüdanud..
Kui natuke planeerida, siis saab aja ära sisustatud muidugi, kuid lihtsalt selle fakti tabamine, et ma oleksin hooti nagu vales aegruumis, ei mõju eriti positiivselt. Kuigi ka mitte kurvastavalt.
Täna, näiteks, seda probleemi ei olnud. Vanemaid sai külastatud ja köögis kraanikausi kohal olev lamp taas seina ja veel seda ja teist ja kolmandat. Isegi sellest hommikul alanud ja vahepeal päeval eriti intensiivne olnud nukrusest sain jagu. Aga mingit rahulolutunnet ei ole, ikka on selline tunne, et midagi on valesti.

Või siis see igavesti vinduv november, mis algas juba üsna oktoobri algul ja kestab siiani ja see pidev hallus võib ju lõpuks kurvaks teha ka? Pidev madalrõhkkond, keskpäeval vaid grammi võrra heledam kui öösel ja ilus päev on juba see, mil vihma ei saja. Külma ja päikest tuleks minna Lapimaale otsima? Kuigi miks siis just sellel päeval peaks kurb olema, kui haruldasel kombel on päikest?

Igal juhul mõned päevad lihtsalt on sellised ja ei jää üle oodata muud, kui järgmist päeva. Või üritada midagi muuta ja vaadata, kas sellest midagi muutub. Sest tegelikult peab see põhjus olema kusagil minu sees. Kuigi ehk ei peaks üldse mõtlema, sest päevad ei ole vennad.

Täna on tähtpäev tegelikult ka, seitse aastat oleme kahekassilised 🙂