Reede

Bussipeatusesse tormates mõtlen, kas mul selles käekotis on taskurätte või mitte – ma ei ole seda kotti talvisel ajal kasutanud ja kui ma paar minutit varem rahakoti, huulepulga ja võtmed sinna panin, ei tulnud pähe vaadata. Lihtsalt ei tahtnud õhtul suure kotiga välja minna ja viimasel hetkel vahetasin koti väiksema vastu. Hetk peale seda salli suurema vastu ja siis oli juba mure, et kas jõuan bussile.
Nagu ikka, isegi õhtul kell 8, see buss hilineb.
Oodates tuvastan ka taskurättide olemasolu kotis.

Hilinedes baari jõudes on sõbranna juba kohal ja ruum üsna tühi. Ongi võimalik rahulikult vestelda. Mõtlen, kas veidi eemal, popimas piirkonnas asuvad kohad on sel kellaajal rohkem täis? Kui novembri teisel poolel väikese pundiga ühel kenal reedeõhtul sealkandis istumiskohta otsisime, oli see üsna võimatu ülesanne. Aga on nagu on, täna võime rahul olla.
Päris mitu laudkonda on ainult mehi; meie oleme ainus puhtalt naistest koosnev laudkond. Natuke tundub kummaline, arutame seda ka hetkeks, aga vahet ju pole. Me suudame enda ümber selle mulli tekitada küll, et isegi ei arva, et keegi võiks meid häirida.

Mitteüllatavalt on meie peamine jututeema inimsuhted. Praegu ja minevikus; praktikas ja teoorias. Kummalgi oma mured ja hirmud ja ootused ja kogemused. Kumbki ei ütle teisele, et tee nii või naa.
Vahel saab mõne mõtte selgemaks ka lihtsalt seda jagades.

Paar tundi hiljem tuleb kohale muusikatausta tekitaja ja ka rahvahulk tiheneb.
Lahkume enne, kui omavaheline rääkimine päris võimatuks muutub.

ohu on niipalju taandunud, et taskurätti mul ei läinudki vaja.

järelkajad

Äsjamöödunud sündmusest peamine järeldus: isegi, kui on viimase hetke muutused, tuleb kõik, mis puudutav rahasid, fikseerida kirjalikult.

Rahaasjad ei ole seekord kohe üldse minu mure, aga olles “parem käsi,” arutatakse neid asju minuga ka. Kellegagi ju peab. Ja hetkel on tulemus see, et kõik, mis oli jutuks, et “tehakse ära,” sai tehtud, kuid mingite asjade eest on esitatud ka arve. Ilma, et see oleks varem jutuks tulnud ja sellega arvestada oleks saanud.
Igaüks saab aru, et kui rahvusvaheline üritus kolib Eestist Soome, siis kulud ilmselgelt kasvavad, Sponsoreid ja toetajaid saime natuke juurde, aga see läks juba kõik hädavajalike kulude katteks ära, Kuigi muidugi, võinuks ju nt lõputseremoonia kohvist ja koogist loobuda, kui oleks teadnud kõiki muid lisanduvaid kulusid. Kehvemal juhul poolest meeskonnast ka, mis oleks jälle teistpidi halb olnud.
Igatahes ei saa mina nüüd muud teha, kui loota, et kõik kenasti läheb ning lõpuks on hundid söönud ja lambad terved. Ei taha ju inimestele, kes tegelikult omalt poolt väga kaasa aitasid, ka liiga teha. Eks mina elan oma kütusekulud ja laevapiletid kuidagi üle. Ja väikese nänni, mis kõigile jagamiseks tellisin, selle arvestasin nagunii oma kuludeks.

Laias laastus on tulemus muidugi see, et niipea enam midagi sellist ei korralda.
Me saime muidugi ka positiivset tagasisidet, väga mitmes vormis ja avalikku, aga probleem on pigem sellest, et kogu ala on üsna kaootiline ja on üksteisele vastukäivaid reegleid. Või siis selliseid, mida saab tõlgendada mitmeti. Lõpuks loebki üks välja ühe ja teine teise ja nö organisatsiooni (mis ei ole organisatsioon, vaid sõpruskond) esindaja mõtleb ühe otsuse osas kahe tunni jooksul kolm korda ümber. Sest et ongi võimalik tõlgendada nii ja naa.
Katsu siis selliselt teha midagi, mis oleks tõsiseltvõetav neile, kes seda tõsiselt võtavad; ja lust ja lõbu ja festival neile, kelle jaoks on tegu rahvakogunemisega.

No pluss see rahateema. Kodumaal olid lepped olemas ja täpselt teada, mis ja kuidas. Kolimise tingimus oligi ju see, et me peame rahaliselt toime tulema ja tundus, et see ei ole probleem. Mingid asjad sai ju kenasti kokku lepitud ja nendega on korras. Lihtsalt, osa infot on kuidagi puudu jäänud.

Takkajärgi tarkused.

P.S. Poolakad kutsuvad nüüd suvel oma võistlustele. Ei, mitte noored, aga need kaks veidi vanemat meest, kes väga mingeid keeli ei rääkinud, aga sellest hoolimata alati ülisõbralikud olid. Ma küll arvan, et mu noormees ei soovi minna.

 

ajajoon

Peale aktiivset perioodi saabunud vaikus tõi kaasa mingi tühjuse. Nädala sees oli veel piisavalt järeltegevust ja -mõtlemist, aga ka tööd. Eile õhtuks olin üksi koos kassidega, kuulasin vihma akna taga ja tundsin korraga totaalset tühjust.

Võib-olla andis oma osa varem vaadatud film. The Million Dollar Hotel on minu meelest hea film, kuigi omal ajal ‘meerikas ei läinud kaubaks. Veidi unenäoline ja hõljuv, täis detaile, ja muidugi see muusika. Aga ilmselgelt mitte parim vaatamine, kui on selline periood, nagu hetkel siin. Võib-olla oleks veidi parem olnud, kui ma poleks peale vaatamist üksi jäänud. Või kui ma oleksin algusest peale üksi vaadanud.
Kinoõhtu kahekesi, ühe inimesega minevikust, kellega nüüd aastaid on aeg-ajalt mingeid kaootilisi kokkupuutepunkte. Need kohtumised on samuti kuidagi filmilikud ja veidi unenäolised. Nagu et ma tean ja tunned inimest ja saan aru, mida ta ütleb ja samal ajal ütlemata jätab ja oskan kõigele reageerida kuidagi väga täpselt – aga see kõik toimuks nagu väljaspool päris-maailma. Minevik toob mingi ajanihke sisse.  Ja piinlikult detailselt väldime teineteise füüsiliselt puudutamast. Sest selles oleks mingi oht ja haavatavus samal ajal ja me kumbki ei tea, kuidas see lõppeks. Ning kas see oleks see, mida me tahaksime (ükskõik, mis siis juhtuks või mitte).
Ma tean, et nii, nagu on, ongi hea. See, mis kunagi oli, peabki jääma minevikku.

Tegin õhtul aruka otsuse ja läksin lihtsalt varakult magama. Polegi ammu 10 tundi juttis maganud.

Muljed

Erinevad muljed inimestest on natuke nagu eilse teema jätk. Selles mõttes ka, et see on taas seotud eelmise nädala üritusega, kitsamas mõttes. Laiemas mõttes pole tegu uue avastusega.

Mingeid isiklikumaid teemasid olen ma siin viimastel aastatel vältinud – seekord saaks ka muidugi üldistada, aga ei hakka.
Oli üritusel üks meesterahvas, kellega oli eelnevalt veidi suhtlemist (nagu paljudega), aga kes, erinevalt enamikest teistest, hakkas kohapeal mulle üsna ühemõttelisi vihjeid tegema. Iseenesest ju kena, et keegi mulle tähelepanu pöörab, aga see oli minu jaoks veidi vales stiilis. Ma lausa küsisin mingil hetkel, et kas me ikka oleme pubekad, et see nii “nurga taga” käima peab – ja minust kümmekond aastat vanem meesterahvas naeris, et jaa, muidugi oleme pubekad. Minu elukogemus ütleb aga, et muidugi ei pea iga ligiajamist väga avalikult tegema, aga normaalsete täiskasvanute puhul ei pea ka mingit hullu konspiratsiooni tekitama. Niisiis, sisemine radar pani paika, et tegu on mingi saagiotsijaga. Kuna mul oli ka päriselt väga palju tegemist, siis ma küll lubasin ühe kiire sõbraliku neljasilma-kohtumise, mis lõppes minu soovide järgi, aga ilmselt mitte teise poole soovide järgi. Muidugi, seejärel huvi minu vastu vähenes. Mitte päris (mulle tuldi lausa spetsiaalselt ikkagi head-aega ültema, väljaspool kõiki üritusi), aga tuntavalt.
Aus olla, siis mingi väike osake mu sees oli isegi natuke nukker tähelepanu kadumise üle, aga üldiselt see eemaldumine pigem sobis. Sest no oli aru saada, et seikleja mis seikleja. Mis on ju ka täiesti okei, kui ma ise oleks sama seisukoha võtnud ja mul selleks aega oleks olnud. Lihtsalt, mu “probleem” on, et ma ei viitsi nende seiklejatega tegeleda – ka siis, kui mul aega on. iga naisterahvas teab ju, et lihtsalt seksi jaoks ei ole vaja meest. Novot. Ja lihtsalt meelitustega mind enam ära ei sebi. Ei tööta ka see, et “luba omale natuke head, kui pakutakse”. Ma ju ei tea, kas saab hea olema või mitte! Ei ole iga mehega tingimata hea; ja seda ei tea ju enne, kui asi läbi.
Ehk siis panin tüübi enda jaoks mingisse lahtrisse, lähtuvalt suhtumisest minusse.

Aga lähme edasi.
Nädala teisel poolel oli ka üks koosolek, selle üritusega iga-aastaselt seotud. Ma juba tean, et seal läheb ära mingiks lahmiseks, üüratuks jutuvestmiseks ja konkreetset koosolekult ei ole lootagi. No paras laat. Eelmisel aastal oli meid ca kümmekond ja asi valgus väga laiali, sel aastal ootasime umbes poole rohkem, aga tuli veelgi enam inimesi kokku. Ja otse loomulikult läks kirelt laadaks ära.
Vaikselt hakkas seesama tüüp, üsna uustulnuk seltskonnas, olukorda ohjama. Ei sekkunud julmalt, aga viitas osadele, et need teisi ei segaks ja vait oleksid, võttis mingitest teemadest kinni ja suunas neid üsna konkreetselt; kui koosoleku nö juhid jäid mingi detailiga toppama, siis võttis selle sujuvalt üle.. Ja tegi seda kõike kuidagi nii, et ei sõitnud kellestki üle ega keegi (vist) ei tundnud, et teda on kõrvale lükatud. Ja tal õnnestus paari tunniga ära lõpetada asi, millest ma kartsin kujunevat mitmetunnist peavalu. No päris mitu tundi poleks saanud, sest koht, kus me istusime, oleks teoreetliselt pidanud kinni minema, aga ju nad oleksid sellise inimhulgaga (nende mahutavuse piir) ka kauem lahti hoidnud.
Aga, minu mõte: see inimene omandas minu silmis hoopis uue mõõtme. Ma olin nagu, vauu! Mitte üksi see, et ta suutis selle asja lõpuks ära ohjata, aga ka see, kuidas ta seda tegi. Kuidagi pehmelt ja konkreetselt samal ajal. No nagu uskumatu, ma pole ammu midagi sellist kogenud!

Ehk, kuigi ma endiselt arvan, et vastassoo osas on ta nagu on, siis laias laastus minu arvamus sellest inimesest tõusis kõvasti. Sest ma nägin seda poolt temast, millest ta oma mesijuttudes aimugi ei anna, aga mis on väga äge pool.  Ja selle koha pealt respekt.

Ei, see ei ole esmakordne selline kogemus mu elus. Seda on ikka ja jälle ette tulnud, et mees, kes oma suhtluses vastassooga on “lihtsa lahenduse” peal väljas või lihtsalt otsustusvõimetu, suudab mingites mitte-isiklike-suhete-olukordades asju väga kenasti juhtida. Aga eraelus hulbitakse, otsides aina paremat. Ega muud polegi, lihtsalt selle juures ilmselt unustatakse teine pool (või pigem isegi mitmuses, teised pooled), kes võivad kõvasti haiget saada. Olen minagi elus selliste otsa põrganud ning pärast üksi haavu lakkunud – ja pole ime, et ma olen jõudnud sinnani, et pigem tõrges igasuguste meelituste suhtes olen.
Ning natuke nukker on ka, sest liigagi tihti sellised mehed samas kurdavad, kuidas neil eraelus vedanud ei ole (konkreetse eksemplariga nii palju ei suhelnud, et selleni jõudnud oleks), aga nad ei kipu kuidagi aru saama, et ise nad seda endale teevad.  Ja vaadates muud käitumist, siis on see nende oma valik. Sest kuna nad muud olukorrad haldavad ära, siis ongi asi valikutes ja nende aktsepteerimises.

Mina – mina olen hetkel rahul, et niipea mingit kohtumist selle inimesega ette näha ei ole. Mulle ikkagi meeldiks hästi mõelda ja pigem selle koosoleku haldamise muljega edasi elada 🙂

Tagasiside

Täiesti normaalne on, et peale ürituse korraldamist tuleb see päev, mil ainus tunne on, et “oli seda siis nüüd vaja”. Paari päevaga selgub, milline osa kriitikast oli hetkeemotsioon ja milline mitte ja see aeg on käes. Üks kriitika läks oma elu elama.

Peab muidugi ütlema, et kuigi see solvunult igas kanalis pasundatav etteheide on täiesti põhjendatud, on siiski üllatav, et see annab tulemuseks umbestäpselt 1% tõsist negatiivset tagasisidet. Mida on täpselt 1% liiga palju, aga keskmiselt võttes on see väga hea saavutus. Enamus kohapealseid tormakaid ütlemisi on jäänudki selleks esimeseks emotsiooniks. Pai saime ka, kiideti päris palju. Isegi see 1% ei ole tegelikult mind puudutav.
Lihtsalt ma ise tunnen, et puudutab küll. Reaalsus on ju see, et mina olin korraldamise ja asjatamise juures nö parem käsi; ja seega kõik, mis puudutab üritust, on minu asi ka. Mis sellest, et minu asi oligi pealtnäha vastutus enda pealt ära lükata ja pigem ümmargusi vastuseid anda. Paljud küsimused ja ka probleemid, mis minuni jõudsid, ei olnudki minu vastutusala ja ma ei saanudki midagi konkreetset vastata. Ometi, olulise asjapulgana võtsin ma neid rohkem hinge, kui ehk pidanuks.

Aga kui nüüd mõelda selle ühe probleemi peale, siis ei häiri mind mitte probleemi olemus ja selle väljatoomine, vaid kuidas sellega edasi minnakse. Inimene sai viisaka, viga tunnistava ja vabandava vastuse oma meilile – ja peale seda paiskas FB erinevad kanalid oma probleemi täis. Tal oleks olnud võimalus täita mõned dokumendid ja apelleerida jms, mis oleks olnud täiesti normaalne. Selle asemel käib nüüd siin ja seal mingi kohutav pläma, et mis ja kes ja kus ja miks ja kes kõik teeks paremini ja mis veel kõik halvasti oli (tegelikult kirjutatakse ikka sellest ka, et kõik ei olnud halvasti). Ja mina mõtlen, et ma sain selle inimese kohta, keda ma muidu täiesti toredaks pidasin, teada hoopis uusi asju. Ja ei saa teiselt poolt üldse aru, kas see üritus ja võimalik tiitel on ühe 50+ meesterahva jaoks tõesti elu ja surma küsimus? Järeldusena, et ju siis ongi jah. No ja et tema elu, ise teab.

Mina kuulasin eile päeval Airi, miksides seda teisest kanalist tuleva ookeanimühaga, ja mõtlesin end õnnelikuks. Mis sellest, et täna sai sellest taas mingi rabe närvilisus, sest järelkajana oli veel paberimajandust (sõna otseses mõttes, üle 1000 lehe printimist ja Venemaale saatmist; pitsatite kohta ütlesin, et unustagu ära). Ma juba tean, et pikema perspektiivi emotsioon ongi positiivne.

harakale haigus

Sirvisin täna, olude sunnil, vanu ja päris vanu postitusi ja jõudsin selleni, et kusagile ma peaksin ikkagi kirjutama edasi. Kasvõi mitteavalike positustena iseendale. Sest, selgub, ikkagi on huvitav lugeda neid vanu asju, vähemalt minul omal küll.

Viimased nädalad on olnud hullumaja. Rahvusvaheline üritus oli vaja kiirelt viia teise riiki ja kogu see asi üleviimisest ürituse lõpuni võttis aega ca 3 nädalat ja ma olen sellest umbes 4-5 päeva ennast tervena tundnud. Kas ka terve tegelikult olin, ei tea. Alustuseks, peale tutvumist oludega, oli nagu lihtsalt külmetus. Aga ei läinud ega läinud paremaks, hommikuti ärgates ei saanudki aru, kas olen ärkvel või näen veel und. Nina õnnestus täpselt nii palju lahti hoida, et läbi suu hingama ei pidanud.

Kui ikka kuues päev jooksis, ei jäänud üle muud kui minna arstile. Tasulisele, sest oli nädalavahetus. EMOsse sellise asjaga nagu ei hakka trügima. Nutsin ja maksin. Aga põletikunäitaja oli laes ja sain antibiotsid peale.
Mis tähendas, et ajaks, kui Eestist lahkuma pidin, sai kuur täpselt läbi ja üsna inimese tunne oli. Ega muidugi väga palju ravimeid kaasa ei võtnud ka, sest kui äsja oled terveks saanud, siis uus asi ei tule ju peale kohe? Ega ma muidugi nüüd ei teagi, kas see, mis mõni päev hiljem taas ründas, oli uus või vana. Igal juhul on jube täpselt meeles, et sellel päeval oli nagu kogu aeg külm, kuigi temperatuur oli täiesti normaalne ja ma olin korralikult riides. Aga ma külmetasin kogu aeg ja öösel oli nohu platsis taas.

Tagasi sõites oli osa teed täpselt see teadmine, et ma ei tohiks sellisena roolis olla. Õnneks oli liiklus suhteliselt ja apteegipeatus aitas ka natuke. Ja muidugi see, et ma tee ära jupitasin ehk vahepeal ööbimispeatuse tegin. Järeltulija muidugi ütles, et oleks võinud juttis sõita, kui selle peatuse hinda kuulis; aga selle teine hind oli täpselt minu enesetunne ja võimekus pooltõbisena sõita ning seda ei saa rahasse panna.

Oluline on, et ilmselt ürituse raames keegi ei saanudki aru, kui läbi ma tegelikult olin.