Kaugelt sugulane saatis mulle mingi aja tagasi ühe oma kirjatüki lugemiseks. Üsna isiklikku laadi, samas ikkagi ilukirjanduslik. Ma ei osanudki tükk aega kuidagi reageerida ja võtsin alles üsna mitme nädala järel ühendust, et väga sügav ja hingeminev lugu. Vastuseks sain, et ilmselt ma olen kas õnnelik või õnnetu, kui nii arvan, sest kui ma ei oleks kumbagi, siis see lugu mind ei mõjutaks.
Mispeale ma olen nüüd sellest kirjast saati üritanud aru saada, kas ma olen õnnelik, õnnetu või õieti ei kumbagi?
Mu oma kaalukauss kaldub viimase poole.
Niisiis, ma ei ole õnnetu. Olen vahel ärritunud, pettunud, segaduses, kurb ja eelkõige tüdinud, aga mitte õnnetu.
Õnnelik teadlikult ka mitte. Mul on teatav rahu, aega iseendale, väike hea lähimate sõprade ring ja igas nädalas häid hetki – aga mitte väga neid, mil ma saaksin sisimas endale öelda, et ma olen õnnelik (mis on tegelikult ainus viis üldse õnnelik olla).
Ning nüüd olen ma jälle sellega kimpus, et mida siis vastata. Kuigi ma võin sellest teemast lihtsalt mööda ka minna muidugi.
Iseenda sisse vaatamiseks aga peaksin küll natuke aega tekitama, selmet raamatutesse põgeneda. Ja kirjutama peaks ka muidugi. Kuigi võiks ju olla rahul sellega, et olemine on lõpuks ometi selline tüüne. Aga see on natuke nagu kuldvarbadest puuris olemine.. kuhu ma ise rahulikult olen läinud.
