appike, see tuul! just avastasin, et ma pole saanud sel aastal suvekübaraid õieti kanda, sest no – tuul! ja mul ei olekübaranõela. selle jaoks oleks muidugi ka soengut alla vaja, et kuhu see nõel lükata. ajusse päris ei taha ju 😛
leidsin ka, et kena suvine linnaseelik on sellise tuulega üpris vallatu. jah, kui kogu aeg käega kinni hoida, pole vigagi. õnneks vooder on väheke kitsam ja lendab vähem.
lõunasöök oli täna hiline ja a la carte. minu krevetivardad olid mõnusad, kuid kaaslase forellipraad oli rohkem nagu laisa inimese kalasupp, kus kala ühes suures tükis sees ja aedvili samuti unund hakkimata. esimese hooga hoiatati, et forell on otsas, siis öeldi, et tegelikult on üks lisand otsas. ma küll ei tea, kas see lisand oleks seda praadi tegelikult päästnud. igatahes naersime, et on jah nagu jääkidest tehtud.
suvelilled näitavad nägu. küll tuul mängib ‘armastab – ei armasta’ mängu nendega.
