kui pool tööpäeva on juuksed peas püsti ning juhtme totaalselt sassi ajanud ning veel hulk asju päevas ees, siis.. tuleb teha väike paus.
Kuu: mai 2014
‘elu ja kuidas sellega toime tulla’ ning muud teatrijuttu läbi hooaja
kui ma nüüd võrdlen etendusi ‘Elu ja kuidas sellega toime tulla’ ning ‘Võidab see, kellel on kõige hullem mees’, siis tekib mingi kummaline dissonants.
et ehk esimene etendus peaks olema meestest JA naistest, kuid mingil kombel käis suures osas kuidagi meeste pihta. ning mul oli samastumishetki seejuures üsna vähe ning jah, ilmselgelt ma olengi hea naine. muidugi, eks lavastus ongi veidi üle võlli, loogiline. õnneks oli naerukohti piisavalt. aga hooti oli (vähemalt minul küll) kõigi saalisolevate meeste eest piinlik.
samas teine etendus, mis peaks olema meestest, oli hoopis pigem naistest. ja ma ütleksin, et üsna noortest naistest. selle vaatamisest on küll umbes pool aastat möödas, nii et detaile ei mäleta. aga igatahes ei olnud see etendus, hoolimata nimest, meestest. ning samastumisega oli taas probleeme, ilmselt alla-30selt ma oleksin samastunud. nüüd pidin aga tõdema, et elu on kirjum. mitte, et seal oleks olnud üksluine, lihtsalt värvid on vanusega muutunud.
selle hooaja teatrid ongi kirja panemata, fikseeritagu siis ära:
04.10 Kõik on täis Draamas. hea etendus, julgen soovitada. aga pilet tuleb võtta kuskile ettepoole, taga läheb osa nüansse kaotsi. saab naerda ja mõelda.
17.10 Võidab see, kellel on kõige hullem mees – vt juttu eespool.
21.10 Suvi ja suits, Rakvere teater Tallinnas. Tennessee Williamsi loomingut teab muidugi iga teatrihuviline. konkreetne lavastus oli üsna minimalistliku kujundusega, kuid hästi mängitud.
08.11 Vertikaaltund Draamas. jäi kuidagi kaugeks, no selleks pidanuks olema mingid eelteadmised sõdadest ja poliitikast; suhteliin selle taustal jäi minu jaoks piisavalt välja mängimata.
09.01 Topeltwoody Teoteatris. on küll nö harrastusteater, aga etendus oli väga lahe ja kindlasti soovitan, kuigi sinna on ka üpris raske pileteid saada.
31.01 Andromeda saar VAT teatris. lapsega sai mindud vaatama, noortetendus. ehk seepärast ka veidi lihtsakoeline, samas kujunduslikus pooles päris efektne (kuigi taas minimalistlik).
25.02 Eesti filmi laulud Linnateatris. meeleolukas kontsertetendus. veidi hariv ja veidi lõbus. polnud nagu päris teater üldse. igatahes positiivne elamus.
04.03 Maailmale nähtamatud pisarad, Linnateater Salme kultuurikeskuses. erinevates lugudest koosnev komöödia, kust mingitpidi ikkagi samad tegelased läbi jooksid. väga lahe etendus, mõni kild sealt siiani kasutusel.
26.05 Elu ja kuidas sellega toime tulla, Rakvere teater Tallinnas – vt juttu eespool.
päris palju kogunes, isegi üllatunud.
lisaks oli veel hulk kontserte ka, aga nendest mõni teine kord.
pildi leidsin aga hoopis netist sedapuhku ja see ei seostu jutuga küll üldse.
lihtsalt mingi vajaliku meeleoluga asi.
peaaegu silmapiiritu
kogu nädalavahetus oligi mingi isemoodi nukrusega looritatud. ma nägin üsna tõsist vaeva, et sellest lahti saada, aga päris ära ei kadunudki. mingiteks hetkedeks õnneks küll.
pühapäevaõhtuks on peaaegu silmapiiritu tunne.
ootan murdepunkti.
viimane esinemine saksofoniga..
kui laps paar minutit tagasi bussi pealt helistas, et ma ehk ikka tuleksin ta muusikakooli eksam-kontserdile, sest see on ju viimane kord, jõudis mulle pärale, et ta mõtleb vist viimast korda üldse. ja see tegi mind laupäevahommikus kuidagi lõputult kurvaks..
üleüldse, et see on kontserdivormis asi, tuli välja veerand tundi enne tema lahkumist. kui mulle räägitakse eksamist, seostub see ikka mingi väga kinnise ja piiritletud asjana.
aga jah, kuidas ta tegelikult ise tahtis minna pilli õppima ja kui rahul ta oli veel aastat poolteist tagasi. aga ilmselt kaks asja: solf (mis selle järgi, mis ta räägib, oleks mulle üldse ületamatu) ning koolide suhteline kokkujooksmine. et ehk talle ei sobi, kui ta läheb koolist sisuliselt otse muusikakooli, süües kas koolis vahetunnis või väga napilt heal juhul kodus. tundus, et see oli sel hooajal küll põhiasi, mis tema tahte ära rikkus.
selle peale ta väga ei ole harjutanud ka muidugi. sellest hoolimata tuleb tal minu arvates üsna hästi välja, eriti, kui pisutki harjutab. et ehk materjali nagu oleks..
muidugi, eriti sügisel ja kevadel on see probleem, et üks päev kattub trennipäevaga. talvel sisetrenniga ei olnudki veel nii kriitiline, aga viimane kuu on küll igal nädalal see teema üleval.
vaheaasta muusikakoolis, teadagi, kipub olema see, et enam tagasi ei mindagi. sest ega vaheaastat ju ei võeta, kui motivatsioon on olemas. ja kui kadunud on ja siis mitte tegeleda, ei ole seda ka kusagilt tagasi tulemas.
pakkusin korra ka, et ehk käib oma esimese õpetaja juures eratundides, nt kord nädalas, et pisem koormus ja teine lähenemine, aga isegi see ei läinud loosi. seda on ka öelnud, et me laenatud pilli võiksime tagasi anda.
selge on, et ma ei saa ega jaksa seda peale suruda, seegi aasta oli selline poolsunniga käimine. poeg on nii suur küll, et selliseid asju siiski ise otsustada, me oleme seda ju arutanud ka.
Jazzkaare jätsime ka sel aastal vahele, kuna ta ise otsest huvi ei näidanud ja ma ei hakanud ka suruma. samas mingid muud, sh üsna klassikalise muusika kontserdid, kus käinud oleme, on talle ikka meeldinud.
ja maei tea, miks see mind nukraks teeb. algul ma tükk aega üldse tõrjusin seda pilliõppe mõtet ju. ja nüüd ei suuda siis lahti lasta?
või on ikka kuidagi kurb näha, kuidas lapse mingi aja suur unistus mingite asjaolude kokkujooksu tõttu kusagile ära kaob..?
tegutsemislaine
suvi läheneb ja lebotamisaega on aina vähem. ma lihtsalt oskan end igale poole toppida ja nii jagubki tegevust. aga peaasi, et endal seejuures hea oleks, ma arvan.
kuigi protsessi käigus on mõnikord küll tunne, et oh põder, millesse ma end jälle mässinud olen! 😉
samas kohutavalt lahe on, kui midagi tehtud saab. ja see on ka lahe, et olen sattunud tegutsema koos inimestega, kellelt saab positiivset tagasisidet. nagu polekski eestlased 😛
mingi väsimus on selle kõrval tühiasi. viimasel ajal olen teadlikult end nö normaalsel ajal magama üritanud saada. hooti täitsa õnnestub.
veidi murelikuks teeb see, et vasak jalg on viimasel ajal taas veidike tunda andnud. nii et ma siiski üritan lebotada muidu ka. jah, kui tegevust on, unub ära ja .. nii see läheb.
küll ma jõuan lebotada ka. tegelikult ma ei tee ju kogu aeg midagi asjalikku ometi. kõigi nende asjade hulgas on omajagu fun-tegevusi ka.
ja üldse, kui kõik läheb nii, nagu tundub, tuleb taas üks tore suvi. ehk veidi erinev (nagu ikka), aga tore.
selline tunne on kohe sees.
need peaaegu suvised hetked..
nina on jälle jumekas, enam vist nahka ei tule. käekell hakkab randmele päevituma. tuul ja päike koos on endiselt petlikud. ja varjus istumine samuti.
head teha on hea. oleks olnud mingi tasuvõimalus isegi, aga see ei olnud asja mõte. keeldusin.
lahe on tutvuda toredate inimestega ning teada, et on sõpru, kellega võib koos luurele minna. läbi nende päevade mitmeid.
eile õhtuks väsinud, aga õnnelik.
hommikuks lihtsalt õnnelik 🙂
reedeõhtu rant
õhtuks on kuidagi kokkujoost seis. noh, nagu hooti tavaline. mitte, et midagi halvasti oleks, lihtsalt väsinud olemine ja päris palju erinevaid asju vaja teha. reedeõhtu, ma tean-tean.
mitte ainult minul ei ole selline pooljõuetu kevad olnud. vajalik saab tehtud, entusiasmi on hoogudena. päevad pole vennad ka, tegelikult on ju erinevaid asju piisavalt. no et ühte tehes puhkad teisest.
aga vahel on mingi globaalse jõuetuse pooltund.
eilsest rattaringist maastikul, vist, on täna olnud üsna läbiklopitud tunne. aga tänased ca 15km oli ka vaja läbida. käenahk läks merevee nahka ja ma pean meeles pidama, et kusagil luku taga olevas kotis olevast päikesekaitsest pole ka midagi kasu. olgu, saan öelda, et on kaasas.
ikkagi tahaks röögatada ‘oh põder!’ ning tundub, et ühest reedeõhtuks ostetud siidrist on vähe. aga kuskile minema ka enam ei hakka. ja siia kedagi ei taha ka, no ei jaksa.
ilus aeg on. ilus päev oli.
eile ka.
nagu suleke rohus
üks mõnus päev. kuigi käikudeta rattaga läbi pori ja üsna mitmesugusel maastikul sõita oli väsitav. teisalt oli üks teine tore sõit kompensatsiooniks. ja hea söök, mis antud kontekstis muidugi ei üllata.
esimesi metsmaasikaõisi nägin ka.
hajutatud tegevuste haldamissuutmatuse hala
üritan oma tegevusi kuidagi ‘kastidesse’ panna. mingid ajahaldussüsteemid ja to-do tarkvarad ei toimi mul, ikka lihtne kalender. aga samas on hulk just selliseid ebamääraseid ‘on-kunagi-kohe-eile-vaja-teha’ asju, mida kalendrisse panna ka ei oska.
ma olen isegi mingeid asju proovinud ja reganud end siia-sinna, aga ma ei kasuta neid lihtsalt.
aga hetkel on osad, mittepõlevad, asjad nii, et keegi ütleb mingi sõna ja mul lööb tuluke peas põlema ja tekib mingi seos mingi asjaga, millega peaks ka tegelema.
hooti on küll tunne, et tuleks ikka mingi to-do tarkvaraga sõbraks saada, aga ma ikka kardan, et sellega läheb nagu paberkalendritega et ehk ma ei täida seda. teisalt, kui ikka hädavajadus on, ehk toimiks?
(ja meenutage nüüd, kuhu sellistest ma end juba reganud olen..?)
endiselt ei ole mul küll üldist ajaprobleemi, raamatuaja ja jalutamisaja leian ikka.
lihtsalt (rohkem või vähem asjalikud) tegevused tuleks ära hallata.
uduhommik
hommikus oli udu. miskipärast meenus eelmisest aastast üks linnasõit, paksus udus.
ja siis hoopis üks teine, mõni päev hilisem linnasõit, ilma mingi uduta.
ja üks raju päevane äike.
endiselt katked siit ja sealt.
‘sa oled ise liiga hea. elad välja, aga oled hea. nad lihtsalt ei oska seda hinnata, kuivõrd neil sinuga vedanud on.’
‘sul on hea sõna teistele, aga iseennast unustad ära selle juures?’
‘ma tean, mida nii sulle kui mulle vaja oleks, et edasi liikuda..’
samm-sammuhaaval liigun. kusagile.
