need peaaegu suvised hetked..

nina on jälle jumekas, enam vist nahka ei tule. käekell hakkab randmele päevituma. tuul ja päike koos on endiselt petlikud. ja varjus istumine samuti.
head teha on hea. oleks olnud mingi tasuvõimalus isegi, aga see ei olnud asja mõte. keeldusin.
lahe on tutvuda toredate inimestega ning teada, et on sõpru, kellega võib koos luurele minna. läbi nende päevade mitmeid.
eile õhtuks väsinud, aga õnnelik.
hommikuks lihtsalt õnnelik 🙂

noblessner