kui laps paar minutit tagasi bussi pealt helistas, et ma ehk ikka tuleksin ta muusikakooli eksam-kontserdile, sest see on ju viimane kord, jõudis mulle pärale, et ta mõtleb vist viimast korda üldse. ja see tegi mind laupäevahommikus kuidagi lõputult kurvaks..
üleüldse, et see on kontserdivormis asi, tuli välja veerand tundi enne tema lahkumist. kui mulle räägitakse eksamist, seostub see ikka mingi väga kinnise ja piiritletud asjana.
aga jah, kuidas ta tegelikult ise tahtis minna pilli õppima ja kui rahul ta oli veel aastat poolteist tagasi. aga ilmselt kaks asja: solf (mis selle järgi, mis ta räägib, oleks mulle üldse ületamatu) ning koolide suhteline kokkujooksmine. et ehk talle ei sobi, kui ta läheb koolist sisuliselt otse muusikakooli, süües kas koolis vahetunnis või väga napilt heal juhul kodus. tundus, et see oli sel hooajal küll põhiasi, mis tema tahte ära rikkus.
selle peale ta väga ei ole harjutanud ka muidugi. sellest hoolimata tuleb tal minu arvates üsna hästi välja, eriti, kui pisutki harjutab. et ehk materjali nagu oleks..
muidugi, eriti sügisel ja kevadel on see probleem, et üks päev kattub trennipäevaga. talvel sisetrenniga ei olnudki veel nii kriitiline, aga viimane kuu on küll igal nädalal see teema üleval.
vaheaasta muusikakoolis, teadagi, kipub olema see, et enam tagasi ei mindagi. sest ega vaheaastat ju ei võeta, kui motivatsioon on olemas. ja kui kadunud on ja siis mitte tegeleda, ei ole seda ka kusagilt tagasi tulemas.
pakkusin korra ka, et ehk käib oma esimese õpetaja juures eratundides, nt kord nädalas, et pisem koormus ja teine lähenemine, aga isegi see ei läinud loosi. seda on ka öelnud, et me laenatud pilli võiksime tagasi anda.
selge on, et ma ei saa ega jaksa seda peale suruda, seegi aasta oli selline poolsunniga käimine. poeg on nii suur küll, et selliseid asju siiski ise otsustada, me oleme seda ju arutanud ka.
Jazzkaare jätsime ka sel aastal vahele, kuna ta ise otsest huvi ei näidanud ja ma ei hakanud ka suruma. samas mingid muud, sh üsna klassikalise muusika kontserdid, kus käinud oleme, on talle ikka meeldinud.
ja maei tea, miks see mind nukraks teeb. algul ma tükk aega üldse tõrjusin seda pilliõppe mõtet ju. ja nüüd ei suuda siis lahti lasta?
või on ikka kuidagi kurb näha, kuidas lapse mingi aja suur unistus mingite asjaolude kokkujooksu tõttu kusagile ära kaob..?