linnatänava 1:1 makett

.. on selle asja nimi, mis eilsest homseni Mere puiesteel toimub. ja mulle meeldib, sest tee mis tahad, see muudabki Mere puiestee paremaks linnaruumiks kuidagi.
autojuhtidele see muidugi ei meeldi, aga no tõesti, linn on inimeste, mitte autode jaoks. mu selline arvamusavaldus on muidugi autoomanikest sõprade seas ebapopp. mis parata.
isiklik laps tõdes muide ka, et niimoodi on see tänav hulka normaalsem ja võikski nii jääda.

merepst343

mul on õnnestunud külma saada, eile päästis mind ilmselgelt lõunane soe supp, varbad peaaegu vastu pliiti.
ühtlasi pärjati mind naljaga pooleks ka turundusdirektori tiitliga.
muinastulede öö jääb vist ära, sest kuhu ma sellise turtsuvana lähen?
Uue Maailma päevad jäid ka sedapuhku ära, sest no ei saa olla mitmes kohas korraga.

imelised augustilõpuõhtud on olnud.

Noblessner

täna istusin taas sadamas, miskipärast tundub see selle suve teema olevat. tahtsin natuke treeneriga otse arutada, mis ja kuidas edasi. tundub, et saame kokkuleppele.
iseenda jaoks tuleks ka midagi leida. nii trenn kui – mul on taas mõte õppima minna. midagi uut ja teistsugust.
oeh.

noblessner330

Hiiumaa

selline tunne on, et kirbukalt sai otse Hiidu mindud. nojah, peaaegu, ega seal vahel olimingi ca 16 tundi küll.
paaripäevane reis ohtrate peatustega, ring saarele peale. mingi hetk ikka tunne, et ajast jääb puudu, aga lõpuks läks mölutamiseks ära. lihtsalt jätsin päris mitmesse kohta minemata, mis algselt mõttes olid. sest meretagune asi, kogu aeg tiksub kuklas, et viimane praam ei oota.
tuletornid, kivid, rand, sadamad, kirikud, õpperajad, sadamad..
metsad, kust on mu rahu, said vaid läbi sõidetud ja sellest on siiski vähe.

dago283

ärarääkimine

eile sain päris kenasti itsitada ühe pick-up line üle. okei, see oli küll isegi vestluse kanti kalduv, aga ikkagi.
nimelt eilsel kirbukal oli mul muuhulgas kaasas üks vanaaegne lapsevanker. üpris õhtul läheneb tuttav meesterahvas, õlu peos. inimene, keda ma tean nii aastat 15 või natuke kauem, kellega pole aastaid aktiivselt suhelnud, kellega pole kunagi isegi mingit tõmmet olnud (no vähemalt ma ei tea, et oleks).
ajame juttu ja vaatab vankri suunas ja kommenteerib midagi, ma pakun naljaga pooleks, et osta ära. tüüp teatab, et tal ei ole küll vaja, aga no et kui midagi sinna sisse ka saab, siis võiks ju mõelda. pakun mingit pehmikut, neid on seal mitmeid, aga eiei, et ikka sihtotstarbelist sisu on vaja. ma kehitan õlgu, aga no et leia siis keegi ja tekitage. selle peale saan vastuseks, et no ta on valmis ootama jah, aga ta arvas, et see on ehk kuidagi komplektis, et ma aitan kaasa 😛
pahvatasin naerma ja pidin tunnistama, et selline ärasebimine on küll päris normaalne.
aga no igatahes jäi see kaup meil katki 😛

reede või?

eileöine kuu oli üks paras juust. kapis ongi juustuga kehvasti.
hooti on mingi rahulolematus, nagu ma oleksin valel ajal vales kohas. tegelikult ei ole ju, kõik on õige. dämmit. miks siis ikkagi.. ?
kui tavaliselt seisab Rannavärava mäe ja Põhja pst vahel üks valge Defekas, siis täna oli kaks. õrritajad sellised.

vahin siin selle asjahunniku otsas ja mõtlen, et mille paganaga ma end jälle sidunud olen. no nagu tavaliselt, kui midagi ette võtta. aga ma tean, et lõpuks on lisaks väsimusele ka sügav rahulolu.

cheshire-cat-

augustimõttekesi

suvelõpulaiskus või midagi on peal. suvepohmakas?
pikk ilus suvi, nagu need viimased ikka olnud on. ehk veidi vähem ringi sebitud, kui varem – materiaalsed võimalused annavad negatiivselt ikkagi tunda. aga siiski päris palju ära tehtud-käidud. ja ega suvi läbi pole, plaane on siin veelgi.

kuigi üllatuseks avastasin, et juba 10 päeva pärast peab lapse kooli saatma. selline kena eelpube, kes vahel turtsub mu peale, kellele viimased jalatsid said ostetud ca nr 43, kellel on alla 10cm, et minust pikemaks kasvada, kellel on häälemurre, kellele kõik pakuvad paar-kolm aastat rohkem vanust, kui tegelikult on. oeh.
muuseas otsutas ta korraga sel aastal purjetamist proovida. nüüd on paar korda omapäi vee peal käinud ja tema tagasisidest (mis on selline pubekale omaselt napisõnaline) saan aru, et meeldib. iseasi, et seda talvisesse graafikusse (muusikakooli koormus ju tõuseb ka) pookida on vist päris keeruline.

lisatööd oleks ka ikkagi vaja. mulle siis. pean juurdlema sel teemal. tuttavad pakuvad, et ma võiksin end ikka fotograafina müüa, aga ma ei tea, selle vana tehnikaga ja puha.. pluss ilmselt minus ei ole päris seda, et ma tahaksin päevast päeva pildistada.
mõtleme edasi.

õhtuks on kapis veel suitsuahvenat. kalapäev ikkagi.

kontrolli küsimus

mulle on viimastel aastatel aina enam ja enam tundnud, et see, kuidas meil (minul ja ühel teisel isikul siis, täpsustamata) see asi (loe: suhtelõpp) omal ajal läks et ehk me ei suhtle, on jätnud ära palju jama. mitte, et alati peaks jama tulema. aga mingeid muid kummalisi situatsioone.

nagu, ma olen nii iseenda kui teiste pealt näinud, et teatud hetkedel tekib mingi kontrolli omamise küsimus. et ehk, olgem ausad, kui just ilgelt tülis pole eksiga (vahel ka siis), siis kuni omal mingit uut kaaslast pole, on jube lihtne iga probleemi (ja mitte ainult) korral pöörduda eksi poole. onju? no et kraan tilgub või et pole kellegagi lõunale minna (kuigi muidu said ju käidud suvaliste sõpradega) või et korraga tahaks koos eksiga minna tema sõbra juurde, kuhu kunagi varem pole oma nina toppinud, kuigi on kutsutud.
ma olen seda teinud ise, seda on tehtud minuga, no ja teevad teised ka. nähtud kõrvalt küll ja küll.

saaremaal sõbrannaga just arutasime, et tegelikult on see veider teema. kusjuures see, et mahajäetud pool (olgu, ma tean, et need asjad ei ole nii ühesed enamasti ka) üritab väikeste abipalvetega ja huviga teise poole vastu veel enda jaoks mingit pettekat tekitada, on isegi nagu mõnevõrra mõistetav. kuigi, noh, mitte kõige taiplikum käitumine (tohib, ma vaatan ka peeglisse nüüd?). teistpidi on aga veel arusaamatum, et ehk kui nö mahajätja ikka muudkui edasi torgib. nagu H. väljendas, et kui on läbi, ega siis pole midagi parata, peab leppima ja pole mõtet mingeid imelikke viisakussidemeid hoida rohkem, kui hädavajalik.
aga igal juhul on tegemist kontrolliga. pisike check, kui palju sa teist veel mõjutada suudad. kuidas ja kas ta reageerib. pisike kerge teadmatu manipulatsioon. äkki..
ning jah, eks reageerimine on kohati harjumuslik, kohati ehk mingi südametunnistuse teema, kohati mõtlematus. kohati allumine natuke teadlikumale manipulatsioonile (mida muidugi manipuleeritav sellisena ilmselt ei näe).

aga just viimastel aastatel olen adunud, et selline kontrolli kontrollimine pole kohe üldse mõistlik ning jah, minimaalsel suhtlusel (kasvõi mingi perioodi jooksul) on ilmselgelt ka omad plussid täitsa olemas.

reedeseid naeruminuteid

passisin seda blogiadminni tükk aega mõttelagedalt. no et tegelikult mõtteid on nagu, aga ei midagi sellist, mida kirjutama kipuks. eksole, see käib kuidagi periooditi, mina ka ei tea täpselt, millest sõltuvalt.

aga siis andis Kaur kusagil netiavaruses igavuse peletamiseks paar head linki ja viimased pool tundi olen ma neid lugedes rohkem või vähem kõõksunud. ega ma kade pole, jagan siiagi: amazoni üldine naljakate kommentaaride list ning ühe konkreetse toote kommentaarid. no inglise keelt peab jagama nende jaoks küll.
viimase puhul on mu lemmikud ‘This was probably and hopefully the only time in my life I was going to wish there was a gay snowman in the kitchen‘ ja ‘The only after effect is this incessent glow from my nuts. If i squeeze together gently the shine is equivalent to polarised light being bounced off a silver coated mirror at a frequency of 3000000nm and is visible from outer space.’ ja ‘Picture the scene: a badly sunburnt, blistered and shaved Boris Johnson carries two red Space Hoppers accross the surface of Mars. This is an accurrate description of the current state of my genital region 3 weeks after a liberal application of this product.’

hea, et ma üksi toas olen 😀

rukkimaarjapäev

sorve098

ma kohe ei teagi, mõtted on kuidagi umbe jooksnud ja midagi põrutavat polegi öelda. aeg-ajalt on väikesed elusolekukontrollid, mis ei suuda mind siiski sellest suvisest mullist päris välja tuua.
olgu, vaikne imbumine toimub, sest korraga jõudis pärale, et lapsel algab varsti kool ja peaks näiteks ta riidekapi üle vaatama.
mitte, et ma seda teinud oleksin. aga eksole, mõte loeb 😛

eile käisime Jarmuschi ‘The Limits of Control’i vaatamas. ma olin seda enne näinud lausa ja esimesel vaatamisel polekski arvanud, et kohe lausa tahangi veel näha. aga nii just oligi. mitte, et see film kuidagi selgemaks oleks saanud – kuid see polegi antud filmi puhul oluline minu meelest. pigem, jah, seisundifilm. teatud rütmiga, eksole. et ega te hispaania keelt räägi ja ega te juhuslikult sellest-teisest-kolmandast huvitatud pole. ja muud selliseid väikesed seosed-nüansid.

öine vaikne vihm, mis võinuks igatsusi tekitada, hoopis pesi neid vähemaks. good!