ära usu ennastki

paar fraasi, ja kusagilt lendavad pähe mingid asjad mitte väga kaugest minevikust. teatavad paralleelid tekitavad ebamäärase ‘ma-ei-taha-siin-olla’-tunde.
püüan seda alla suruda, aga päriselt vist ei õnnestugi.
lõpuks kobisen välja mingi muu totra asja, mis nagu võiks mu olemist õigustada. tegelikult oli see lihtsalt tähelepanek koos mingi muu mu jaoks olulise nüansi väljaütlemisega.
ah, nvmrnd.

taevas ja meri pakkusid eile õhtul imelisi vaatepilte. surusin mällu. vesi oli soe nagu õhkki.
on asju, mida ei taha mäletada.

õues on lämbsoe ja mõtted on tardunud.
selle aasta lilled on peamiselt kollased.

im-okay