nii suvi, et pole üldse mingit aega kirjutada. või siis ei taha ma seda aega võtta.
kolmapäeval ikka jõudsin kenasti kinno põhjamaade filminädalale ka. filmiks ‘Süütus/Uskyld‘. kokkuvõtteks ikkagi üsna sünge lugu, ma vist lootsin midagi veidi helgemat, kuigi kirjeldus andis aimu, et ega kuigi rõõmus lugu ei tule. aga jah, inimhinge sügavused.. valikud ja otsused ja juhused. ning hulk detaile, mis mind valusalt puudutasid. nii, et selle mõjud kestsid kauemgi. umbes reede ööni. siis lasin korraks oma hirmud valla, et järgmisel hommikul selle pärast põdeda.. võeh!
neljapäeval tekkis järjekordne ootamatu vaba päev. ma ei tea, ära jäi sama asi, mis napilt nädal tagasigi vaba päeva tekitas. ilmselgelt püüab saatus öelda, et see asi ei pea toimuma saama. samas pole see mingi isiklik teema, vaid seotud suurema hulga inimestega. nii et vaatab.
aga päev, no sakutasin natuke sõbrannat ja suundusime ta maakoju. sest no seda päeva linnas passida – tänan, ei! soe ja päike ja no suvi noh.
nii et ripptooli riputamine ja siis ma sain mingi jupi muru niita ja sõime ja nii see päevake kulus. mul oli omal veel õhtul kella peale asi ka. pluss paari suveseeliku õnnestunud ost (ikka kaltsukast). mis teha, kui vanad laiad on..
päeva mahtus veel õhtusöök Kalevi Jahtklubis. toidu üle ei kurda, aga menüüs oli küll kummalisi apsakaid (lehel on mingi vale menüü neil ka). no et juurvili ja köögivili ei ole ikka päris sama asi. aga no ma ei virise, sest ma enne küsisin kenasti üle, mis on mis ja sain seda, mida öeldi (mitte seda, mis menüüs kirjas) ning see oli ka hea.
Viimsi ülemine tuletorni ümbrust mäletan noorusest võsasena, aga nüüd on seal ümber lausa uhke külaplats. üldse hea nostalgialaks – mitte, et ma sealt piirkonnast ikka läbi sõitnud poleks.
reede õhtul oli sõbrannadega väike istumine. üks töötab kaugemal ja see oli ainus aeg ta seekordsest puhkusest, mis meile kõigile sobis. hulk sushit ja head veini ja head seltskonda. ometi, nagu eespool mainitud, käis koduteel mingi nukker plõks. hea on aga, et ma olen siiski viimastel aastatel seda ‘plõksu’ üsna kontrolli all hoidnud (jajah, ma tegelikult tean üsna täpselt, millega tegu, kuigi ma ei oska seda defineerida – nagu paljut muudki).
laupäeval laps tuli ja läks. ja mina ei olnud päris mitu tundi kuigi kindel, mida oma eluga peale hakata. ilus ilm, no passi linnas.. kuni viimasel hetkel tuli oodatud kõne, kahmasin suvaliselt mingeid asju kotti ning tormasin bussile. mis oli omaette ooper. sest, korralikult süvenemata, läksin muidugi Endla tn peatusesse (viimased korrad selles suunas sõites on buss sealtkaudu läinud), aga kui olin kiiruga Statoilist omale vee varunud (juhm, selle unustasin ju kotti pista!) ja graafikut kaesin, pidin tõdema, et seda bussi sellest peatusest ei lähe. ohpekki! seega läheb Paldiski maanteelt ja mul ei ole mitte mingit lootust jõuda..
tegin paanilise telefonikõne, et ma ei tea, mis nüüd saab (järgmise bussini oli aega julgelt üle 3h) ja üleüldse. laupäevalõunased autošansid tundusid ka üsna lootusetud. ilmus troll, minu kella järgi hulk aega graafikut maas, mina bussist nagunii kella järgi maas, aga just in case siiski astusin sisse. no et liigun mõne kilomeetri soovitud suunas edasi või midagi.
Hipodroomi ristmikult üle sõites aga vaatan, et hm, üks sinine buss paistab seal, noh, meist tagapool. väike lootus lõi koitma, ronisin järgmises peatuses maha (haa, loterii-allegrii, mul oli segane mälestus, et maakonnabussid peaksid seal peatuma, ega 100% kindlust ei olnud). jaa, peatuses paistis, et on maakonna graafikud ka. aga siis tuligi juba buss ja voila, täiesti õige! mul vedas vist sellega, et väga täis buss oli ja ilmselt see venitas väljasõitu. nii et informeerisin teist poolt oma siiski edukast bussilejõudmisest, kõlkusin pool maad püsti seista ja viimas lõpu istusin. ning päris lõpus, autot oodates, et sihtpunkti saada, istusin maakonna bussipeatuses, pikas kleidis, kübar peas ja lugesin raamatut 🙂
väike kohv ja poeskäik ja sõit. varbad vette ja õnnehetked. merele ka mõneks hetkeks. peatunud aeg.
tagasiteel Keilas kohvipeatust tehes oli väljas mõnus padukas.
õhtusse mahtus veel mõnus kodune värske kanasalat. ja kaks masinatäit pesu.
pilte on ka, aga hetkel pole ühtegi mõistlikku töötlustarkvara käepärast, nii et neid saab hiljem.
lohevarras on ikka puudu..
