alati ei peagi kõik hästi minema?

kusjuures isegi ju nagu läks. kuigi ma ei teadnud, et Viimsi Vabaõhumuuseumis on nüüd piletiga sissepääs, aga me kvalifitseerusime seal pereks ja pildid saime kenasti tehtud.
aga kokkulepitud söök.. Rootsu miinus on see, et terrass on sisuliselt vastu autoteed ja õhtupäikese eest varjus. no ei tundu liiga hea, kuigi muidu on nad ju toredad.
otsustasime Paadile võimaluse anda.. oeh. viga, ma ütlen kohe ära.

algus oli kena. leidsime laua, menüüdki toodi suhteliselt kiiresti. tegime oma valikud ära (mis võttis mõnevõrra aega ja arutamist) ja siis – hakkasime ootama. ootasime.
lapsuke tüütas selja taga istuvaid välismaa härraseid, vahetasime siis pooli, sest mu selja taga ei olnud kedagi. ja ootasime.
vahepeal saime paar korda teenindava noormehega silmsideme, mispeale ta lubas, et kohe tegeleb meiega. ootasime.
V. käis lapsukesega tualetis ära, mis sellise pisikese preiliga ei ole just paari hetke ettevõtmine. mina ootasin.
õhtu oli kena, putukaid polnud, vaade merele. aga ootamine muutus juba tüütuks.
kuni meile saadeti üks neiuke tellimust võtma. ohh, lõpuks ometi.
esitasime oma seitsmest artiklist koosneva tellimuse, mille neiuke püüdlikult kirja pani ja ära läks. oo, asja hakkab saama!
jäime ootele.
tuli esialgne noormees, naeratus näol, ja teatas vabandavalt, et kolme artiklit meie tellimusest pole saada. sh lastepraad.
nagu.. oot.. mismõttes? kas menüüd tuues ei peaks teatama, mida EI ole? kas väikelast nähes ei saaks kohe öelda, et lastepraega on halvasti?
kaasasolev preili on just sellises kenas väikelapse vanuses, kellele sealt kanapastast saaks süüa nokkida anda, me oma valikutest oleks olnud raske talle midagi pakkuda. aga no sealt polnud ka kõike.
üle 15 minuti olime me oodanud kindlasti. ehk isegi 20. lapsega, kellel õhtusöögiaeg käes ja uneaeg lähenemas.
tundus, et rohkem me seal oodata ei taha, nii et lahkusime.
möödaminnes piilusime Jahtklubisse, aga see oli täis.
rohkem ei olnud aega, lapsega ei saa ju lõpmatult venitada.
nii et tigenäljasena jõudsin koju, kus muidugi polnud midagi selleks, et süüa teha. ja karta on, et Paat jääb meie poolt tükk aega külastamata ning ma ei soovita ka kindlasti kellelegi.

mõned võikud ja värk. parem kui mittemidagi. noh, nii peaaegu.
ning need teised plaanid läksid ka natuke (ja siis veel natuke rohkem) nihkesse, nii et oligi selline tigedapoolne õhtu. ‘näe, uriseb!’
tänane hommik oli juba kena. ainus miinus oli äratusmeloodia.
lõunal sain lõpuks ka eilse eest söödud. ja lemmikveinipood kinkis mulle planeerimatu varjatud reklaami eest rieslingu-pudeli.
nii et nüüd on jälle päris lill 🙂

aga ärihinge minus ei ole, oma suvise jakikese, mille 1 euroga kaltsukast ostsin, oleks sõbranna olnud valmis ostma ära, no ma ei tea, kordades kallimalt. ma ei müünud. sest ma kannan seda ju ise!