.. et ehk lühiülevaade möödunud nädalast. nagu tõsiselt, muidu jääbki kõik kusagile ripakile.
ühel õhtul sai käidud taasvaatamas Almodovari ‘Nahk, milles elad’. olgu, et juba nähtud film, mõni on selline, mida võib naudinguga veel vaadata (ma ei hakka Sarneti ‘Idioodist’, mille suhtes mul on vist mingi sõltuvus lausa, rääkimagi). film oli endiselt hea ja natuke pelutav. müstika oli aga see, et mingi hetk oli tunne, et ma lihtsalt kukun ära. olgu, et opid ja veri, mille suhtes ma olen natuke tundlik, aga tundus, et mingi üleüldine väsimus mõjub ka. igatahes uimerdasin saalist välja ja torkasin end korraks voolava vee alla. no osaliselt. edasi oli juba okei.
reede õhtul, peale pikka päeva tööl, oli üle pika aja kohtumine sõbrannaga. istusime ta kesklinna rõdul, mida ta ise jahedaks ja tuuliseks hindas – aga seekord oma arvamust muutis. sume õhtupäike hakkas ka peale paistma, kusagilt kõrvalhoovist tuli kuidagi sobivat muusikakaja ning roosa veingi jahtus lõpuks ära.
‘kuule, ma pean toolid ja laua siis rõdule viima ju,’ oli sõbranna mures. no tõesti. arvasin, et saame muudmoodi hakkama. saimegi. mis toolid ja lauad küll..
õhtusse mahtus veel Kakumäe-ring. ja lõunasse nostalgialõuna.
pikk nädalavahetus mööd merehõnguliselt. alustuseks oli Aegna, kus ma polnud ikka väga ammu käinud. ei hakka pakkumagi, kui ammu.
selline laupäevane kella 8ne ärkamine oli küll omamoodi pelutav. ühel päeval tahaks ometi ju magada ka. aga mis seal ikka. träni kotti ja sadamasse, taevas asuva vihma kiuste. olgu, sel ajal ei sadanud just lausa, aga taevas oli vihmast tiine. ja kalaturg oli kohutavalt ahvatlev, kuid sel hetkel kättesaamatu.
laevuke läks paksult täis, jõudis umbes tunniga kohale ja no edasi oli vaja lihtsalt aeg ära sisustada. peamiselt mööda randa liikudes, sest metsavahe oli sääski paksult täis. mul oli heameel tõdeda, et mitte mind ei armastanud nad kõige rohkem 🙂
paar söögipeatust, varbad vette, niisama logelemist. kuni pärastlõunal anti päikest ka. ning vesi oli tüüne, nii tüüne, vaid mööduvad laevad tekitasid laineid.
vaatasime viimaselt laevalt väljuvaid noori, kogu selle alkoholikogusega. ning viidates ühele mikropükstega tütarlapsele arutasime, mis temaga hakkab saama 100m pärast, kui ta metsa jõuab. sääsed..
õhtul kinnitus ka jaaniplaan.
pühapäevahommikune linn ja turg olid päris tühjad, nii et varustatud sai end kiirelt. kõned, et aeg on lahkuda, tulid mulle ja lapsele üheaegselt, nii saimegi umbes koos välja.
osa ostusid oli plaanis tee peal poodides sooritada, selle käigus selgus, et eestlased on suvikõrvitsarahvas, nimelt saime selle alles kolmandast poest :O
jaan oli suhteliselt organiseerimata, suhteliselt vaikne ja meeldiv. nojaa. mõned nüansid välja arvatud.
aga üldiselt püüdsin võtta parima, nii hästi, kui see õnnestus. vahepeal muidugi ise kokku joostes..
vihma ei saanud selle 48 tunni jooksul praktiliselt üldse. need mõned üksikud piisad ei kvalifitseeru.
linnud öös laulsid oma kummalisi laule. kell 6 hommikul oli meri veel vaiksem, kui arvata võinuks. päris tükk aega läks kivil istudes, enne, kui tagasi magama sain.
laisad hommikud. üks pikem, teine mitte niiväga.
lõunalogelemised. ‘mina laisklen vabalt kõigi eest!’
suitsuahven, nämm! kiidetud salat, meeldiv 🙂 väike saun. metsmaasikad ja vaskuss.
vaikus, hulk soovitud ja veidi soovimatut vaikust. aga lõpuks ikkagi, koosvaikimine võib olla väga meeldiv.
vihmapilv käis meie ees, kui tagasi linna sõitsime.
lohevardad saan lõpuks kellegi käest. jees. endcap-e on nüüd veel vaja. eks siis kunagi unistab uuest lohest ka. kummalisel kombel on allesjäänud varras ka kotist jalutama läinud, aga ma vist siiski suudan õige pikkuse tuvastada.
sul on kõik korras….aga noored mehed on nii otsustusvõimetud