ma lihtsalt pean ära mainima, et see on kohutavalt hea Taani sari. jälgimist nõuab küll. mõni asi on võib-olla üle forsseeritud. hästi erinevad tahud on koos, poliitikani välja. võimumängud, suhted väga erinevatel tasanditel, auahnus jnejne.
‘Võimu kants‘ oli ka huvitav, isegi mulle, kes ma poliitikast väga ei tea ja oma nina sinna ei topi.
Kuu: aprill 2013
udu tõuseb
sõitsime külma halli udu ja soojendava päikese vahel. algul esimene, siis teine ja siis mere lähistel uuesti esimene. aga lõpuks hakkas ka rannas udu tõusma.
suvalaks moblaga, sõidu pealt.
laupäev
Jazzitramm oli ka täna. kuigi meie vist olimegi pea ainsad nö väljastpoolt, kes teadlikult osalesid.
kassid on ikka kammimata.
odavjalatsid ja isud
oeh, talvel soetatud hetkel just kandmiseks head jalatsid osutusid sellisteks, et kui kuskile tervama vastu lähevad (kasvõi riivad ühe jala kontsaga teist jalga), siis on see pealmine kiht kohe maas ja alt mingi valge tekstiil turritab vastu. odav kunstnahk noh. õnneks pärit second-hand-ist ja sealt olid tutikad. aga ikkagi. et millist sodi toodetakse. pluss et nats kahju ka, päris kingailma veel ei ole ja pika säärega saapaid ka enam ei tahaks kanda. ning madala säärega on mul sellised laia säärega, mis mulle hetkel seelikuga ei meeldi. nende hulgas ka need, mis ei peaks olema laiad.
kuigi täna oleks võinud ikka korralikud saapad panna. brr!
ja mul on viimase nädala või natuke pikema aja jooksul täiesti kohutav kohupiimataskute isu. justnimelt nende, korp või muu kohupiimapirukas ei päde. olen selle aja jooksul juba kolm kohupiimataskut ära söönud, see on umbes mu kolme kuu pirukaliste norm..
pilt on kontekstivaba. me sõitsime sellest autost paremalt mööda.
vihma ja katkiste jalanõude päeva muusikat:
tähelepanek
mul kipuvad olema kahte tüüpi päevad: ühed, mis veerevad suurt midagi tegemata (või ainult hädapäraseid asju nokkides) õhtusse ära ning teised, mil on vaevu aega vahepeal hinge tõmmata.
kui viimane nädalavahetus oli esimest tüüpi, siis see nädal on teist tüüpi.
või olen ma lihtsalt nõrk.
eile oli taas korra teemaks, et ma ei oska oma teenete-abi eest raha kasseerida. novot jah, ei oska jah. ja mulle polegi see üldiselt probleem. kui, siis ainult vahel poes.
tegelikult peaksin ma juba teel olema..
Broken / Murtud
eile siis käisin vaatasin ‘Broken‘-i ka ära.
kinno minnes, nagu arvata, oligi Vabakal parajasti Termika etteaste. kohutav. kuigi ma miskipärast nii arvasin.
aga kinos õnneks ei olnud sellest mitte midagi. oli poolteist tundi head filmi. mõni koht võis ju vähem meeldida (nt mulle ei istunud see, kuidas lõpus Skunk otsustas, mis suunas ta läheb, no ja mõni asi veel), aga üldiselt oli suurepärane. jah, mulle meeldib see, et ei nämmutata kõike peensusteni ära, vaid on asju, mille pead ise ära tabama – ja ometi on need ka sisse mängitud. mitte lihtsalt nii otse.
ja juba teine film juttis, kus hulluksminemise kontekstis on juttu tundest, nagu oleks mürgipilve sisse sattunud. mitte, et see midagi tähendaks iseenesest, aga lihtsalt, nagu see film isegi näitas, et elu on juhuste rada, on seegi üks juhus.
kevadine kiirvaade riidekappi
täiesti ebameeldiv on järjest avastada, kuidas riided on suured. jah, ma tean, et nii ei ole popp öelda, tavaliselt naistel ongi see soov ju, et riided jääksid suureks. aga no kui ma olen just ca aasta tagasi visanud veel viimased pisemad asjad (mis nüüd ilmselt ei oleks pisemad) välja ja kenasti taaskasutuse abil kena garderoobi kokku saanud, siis ikka häirib küll. no näiteks see seelik, mille ma ostsin eelmisel aastal oma sünnipäeva paiku, see õnneks veel püsib üleval, aga mitte seal, kus ta peaks. mantel, mis vahepeal selga ei läinud, aga miskipärast alles on, on paras ja paari aasta tagune lemmikmantel lotendab seljas. paneks selle pisema alla ja teise peale või?
ja ma tõesti ei taha jälle asju eest ära visata ja uusi soetada puhtalt suuruse järgi, sest siis nagunii jäävad need varsti – väikeseks.
teadagi.
kusjuures kaalunumber ikkagi on püsinud viimased kuud.
nojah, ja siis lapse asjad. tema puhul riietega ei olegi nii hull, midagi kuskilt ikka saab (kuigi meeste S kipub siiski lai olema). ca 10cm veel ja ongi minu pikkune. hullumaja on jalanõudega. sügisel ostetud tänavakingad pigistavad.. et ehk ma pean jälle hakkama vanadest jalanõudest lahti saama. mul on eelmise hooaja omadki veel alles, sest ma ei suuda tegeleda (kohutav, terve hulk inimesi tegeleb päevast päeva netis asjade müügiga, mina ei suuda). ja mingi hulk on selliseid, mida ma ei raatsi päris niisama ka ära anda. kuigi kange ahvatlus on, kui mõelda kogu sellele müügisebimisele.
ma ikka loodan, et ta jalg varsti kasvab täis, kuigi mine tea, millisesse sugulasse ta sellega on. minu ja tema isa järgi arvestades enam väga palju arenguruumi ei tohiks olla.
vähemalt minu jalg ei muutu, isegi laiusesse pole kuidagi kasvanud (ning saabaste sääred kipuvad ikka laiad olema). oma jalanõudest ma parem ei räägi..
nädala pilte
kirjasoolikat väga ei ole. nädal on jälle mööda lennanud. nädala teine pool oli kuidagi uimasem. pool pühapäeva sai kassidega voodis loetud. odavad raamatud on endiselt liiga ahvatlevad. rattahooaeg sai siiski alustatud. Jazzkaar sai kirja. üle tüki aja lilled, nelkide seekord oma põhjus.
vaatan, et hea valgusega teeb see mobla täitsa normaalseid pilte. kehvemate valgusoludega jätab muidugi soovida.
kino ja muu elu killukesi
‘kui juhm võib olla?’, küsisin endalt peale eileõhtust telefonisofti uuendust. enne rtfm-i ei saanudki vajalikku tehtud. ausõna..
aga ma olengi viimasel ajal selline. nagu eile kohvikus. mõtlesin tellida ühe asja, aga tellisin teise. normaalne.
Sõpruse kino mingid vautšerid läksid nagunii kaotsi, sest a) seal ei olnud sel hetkel väga midagi b) mul oli natuke liiga palju teatrit ja seejärel natuke liiga vähe enerigat palju muid asju. aga mingi kinojutt hõljus õhus ning poolkohustusliku turgutusprogrammi raames sai eile üle tüki aja kinostatud. nojah, Sõpruses oli mingi värk, et eile seansse ei olnud, muidu oleks ‘Murtud‘ olnud mu esmane valik. nüüd aga tuli valida ajaliselt-žanriliselt sobivate hulgast ja mingi hetk oli küll tunne, et no polegi midagi. väikeste kahtlustega sai ‘Kõrvalmõjude‘ kasuks otsustatud. kirjeldus oli küll selline, et ma natuke pelgasin, et mis sealt õieti tuleb. õnneks oli film vastav žanrile thriller ning kirjeldusest ei tasu järeldusi teha. selge muidugi ka, et sellise filmi puhul ei saagi väga täpselt kirjutada, siis kaob põnevus ära. igatahes mingil ajal meenutas isegi ‘Jahti‘: süütust tehti süüdlane. ja kui ma mingil hetkel avaldasin M.-le arvamust, mis seal siis nn tegelikult on, siis jah, see oli küll, aga kogu taustsüsteem oli märksa keerulisem.
igatahes täitis õhtu oma eesmärgi.
laps sirvis Jazzkaare kava läbi ja leidis, et väga midagi ei olegi. või on ajal, kui ta ei saa minna. ise (lõpuks) süvenedes jäin ka üsna nõutuks. eks vaatame, mis ja kuidas sellega kujuneb. või kas. mismõttes nädala sees ikkagi ka sellisel festivalil algavad nii paljud asjad kell 22? et kui ma ise isegi kuidagi viitsiks end kohale vedada, aga laps?
hetkel on ta jalgrattateemas rohkem sees. vajalike lisavidinatega hakkab vist ka ühel pool olema.
ootan-ootan juba.. kuigi selle pildiga on ka mingi postiivne kohavärk. nagu mul on, mingid hästitundmise kohad. miskipärast aga kipuvad need olema seotud ühelt poolt geograafilise kaugusega, teiselt poolt teatud muude (emotsionaalsete) piirangutega, vähemalt mingi aja.
vabad päevad on väsitavad, endiselt.
aprillikesk
täna oleks napilt läinud rattahooaja avamiseks, aga kuna laps tahtis ikka ise oma uue rattaga esimese sõidu teha, siis jäi ära. sest ma ei viitsinud oma omal rehve täis pumbata ja lisaks ei ole hetkel korvi ka, seljakott on aga mu jaoks üpris no-no, kui just hädavajadust ei ole. täna, tundus, et ei ole. aga kotti oli vaja küll. nagunii oli lapse rattaga seotud teema ka.
nojah, mõni teine homme siis.
korviteema on ka ripakil, pean veel mööda rattapoode hakkama sebima.
nädalavahetus.. no see päev, milleks oli plaane, kulges rahulikumalt, aga teine see-eest väga tempokalt. ise ka ei saa aru. elu on näidanud, et nii kipub mul tüüpiline olema. olgu, mitte alati, aga päris tihti.
laps ikka tuletab mulle meelde, et ma vitamiine võtaksin. ei meeldi mulle need sünteetilised lisandid, aga ma siis ikka vahel võtan ta purgist. sel kevadel on vist kuidagi vaja.
Jazzkaar on ikka veel lahtine ja ma ei tea, aina kitsamaks läheb sellega ju.
huvitav, kas mul ühe kassiga oleks kergem? aga kummast siis ikkagi loobuda?
hiljem: ise ilutegija. ega midagi, rattale vajalikud vidinad on oma väikeste käekestega ratta külge pandud. igatahes..