teater oli ka muidugi hea, aga tegelikult oli viimaste päevade tipphetk (või isegi mitte nii hetk) kusagil keset pankrannikut. üsna teadlikult ühendasin omavahel mingid võimalused ja asjaolud.
ma tean, kus on mõned minu väga sügavalt isiklikud energiapaigad.
ja nii ma olingi seal sügava lume sees oma kontsasaabaste ja pika mantliga, värske lumi ja juba soojendav päike, lai jäine meri, imeline maastik, petlikult lähedalnäivad korstnad ja mahutid.. ja aina süvenev sügav rahulolutunne, mis mingil hetkel kasvab täiesti ületamatuks õnnetundeks. umbes selliseks, et tahaks sügavalt naerda, keerutada ja heita pikali ja vahtida sinist taevast ja ammutada seda kõike veel endasse. nojah, lumega muidugi väga ei pikuta. ning tegelikul saab (saingi) ilma selle kõigeta. lihtsalt erinevate detailide kooskõla, veel mõned suurepärased paigad, imeline ilm.. võimalus lihtsalt istuda, nautida, kulgeda, muretult.. ja vahepeal omaette natuke naeratada, lihtsalt sest on hea..
ning jaa, ma tean, et see ei ole selline seisund, mis niisugusel kujul oleks pikalt jääv. aga mingi lainetus ei kao niipea. just sellised kogutud hetked aitavadki üle saada mingitest vähemmeeldivatest aegadest.
