jah, ma tean küll, et tegelikult on märts teatrikuu, kuid mis parata, et mul on selleks hetkel veebruar. juhtus nii. veidi tihe on, aga samas eks need asjad käivadki kuidagi lainetena.
eile oli siis VAT-teatri “Liblikapüüdja” õhtu. Fowlesi raamat, mis mul paar korda läbi loetud ja lugu teada. ometi on näidend alati midagi muud, seal on lavastajat ja näitlejaid. ja sama põhiliin.
aeg näidendis oli kokku surutud, muidugi. mõned üleminekud olid üsna järsud, samas oli kusagil teadmine, et see ongi kontsentreeritud. üldiselt see isegi ei seganud.
Ferdinand oli karakterina pealtnäha lihtsakoelisem, erinevad kihid tulid aja jooksul ja kuidagi tajutavalt. Mirandaga oli keerulisem, tema olemus oli lõpuni selline.. liblikalik, keerlev, ootamatu. raamatus oli ta minu jaoks kuidagi konkreetsem kui selles tükis. naisena peaksin ma ometi teda paremini mõistma? mitte, et ma Ferdinandi mõistaksin, aga ta oli näidendis oluliselt tajutavam, no ma ei leia muud sobivat sõna. jaa, eelmise näidendi kontekstis ütleksin ma, et kui ta oleks veidi rohkem ühiskonda sulanduv, siis oleks võinud ka temast saada Earnesti-taoline türann. algselt jääb selline tagasihoidlik, uje, liigagi korretkse inimese mulje – aga selle taga on peidus vähem või rohkem omapäraseid komplekse, mis ühel või teisel moel avalduvad. ning muidugi ei tee nemad midagi valesti.
M. ohkas, et väga õõvastav on teada, et tegelikult on ka selliseid inimesi olemas.