petlik, väga petlik. igatahes on tunne, et ma eile ikkagi sain natuke külma juurde. ikka oligi seesmine külmatunne, mitte selline väline. päh. õues ei saanud nagunii üldse aru, toas selga venitades alles hakkasin tajuma.
ometi sai ju pärast sooja, nii välispidiselt kui sooja teega ning ei saa salata, ka mõne positiivse emotsiooniga.
aga mul ei ole siiski aega sellele pikemalt mõelda. et ehk aitab seegi kord ignoreerimistaktika 😛
samas, mingit tunnet pole ka, et valmistuks neljapäevaks, nagu kalendrit vaadates tegema peaks. või noh, eks ma siis mingil hetkel teen ka natuke.
aga ikka on subjektiivselt kuidagi jahe, kuigi objektiivselt ju ei ole.