kõne kaugusel

ja siis, kui ma olen mere ääres ära kiikunud, võtan ma ikkagi telefoni ja helistan V.-le. oot, millal me viimati rääkisimegi? ei tea. ja vahet pole. aga tol hetkel on ikkagi tunne, et ma olengi ainus ja kõige tähtsam inimene maailmas. kuigi ma tean, et see on ainult mäng.
‘te oleksite nagu 10 aastat abielus olnud’, öeldi mulle aastaid tagasi, kui ma ei tundnudki teda veel 10 aastat. rääkimata kõigest muust.
no aga tõesti, kummalisel kombel on just tema see, kes suudab veidikenegi mu emotsioone pea peale pöörata. ning kellega me suhtlemegi nii, et vahel ei saa ise ka aru, mis on päris ja mis mitte – aga kas peabki alati aru saama? eriti, kui täpselt nii see asi toimibki. ja kes on pea alati olemas ning vahel ongi üks pikem telefonikõne mitme kuu jooksul just see, mida vaja.
kuigi see ei pruugigi alati meeles olla.

someone who can handle me. someone I let to handle me. really strange.

5secs

imelik kompliment tuli äsja. kena, aga imelik. samas vaatasin ise ka värskeid pilte ja pean tõdema, et jajah, see kummaline kaalulangus ei ole näole kasuks tulnud.

minna lihtsalt nii

valgust lubav hommik, igatahes. taas. tore.
saab sellest jaanuarist ka ikkagi asja vist. osa sellest on küll olnud selline kummastavalt hall, mitmes mõttes ja ootamatult. aga, teadagi, kassid maanduvad käppadele, enamasti. aga maandumisele eelnev ei ole ikkagi meeldiv.
peale maandumisehmatust on hetk uimase näoga ringi vaadata, siis end ära siluda ja minna edasi näoga, et oh, mis te nüüd, tühiasi.

Jaht / Jagten

laupäevaõhtune kino oli sedapuhku tõsisemat laadi, taanlaste Jaht.
nagu M. pärast kommenteeris, et kodus ta vist ei oleks seda ilma vahepeal kööki vm asja tegemata lõpuni vaadanud. aga kinos ei olnud valikut.

kuidas seda siis kommenteerida.. et lapse öeldud sõnasid peab tõsiselt võtma, nõus, aga lõpuks söödeti segaduses lapsele ette asju, mida ta tegelikult öelnud ei olnud ning kui laps ise üritas väita, et ta ei rääkinud tõtt, ei uskunud seda enam keegi. pluss lisaks muidugi laste töölehakanud fantaasia.
no ja julmus, täiskasvanute poolne julmus. lapsevanemana ma saan ju aru küll. aga ikkagi, kusagilt läheb mingi piir ometi? milleks tappa süütu loom või loopida sisse aknaid? või keelata kodulinna poekesest ostmine? väljatõukamine, et näidata, kui head ja korralikud me ise oleme? esimene kivi.. hämmastavalt kõik siiski ei liitunud sellega, tagamaad jäid lahti seletamata, olid aimatavad.
jah, peaaegu et nagu helge lõpp – aga ometi mitte nii helge.
kahtluseid on kerge külvata, usaldust lihtne hävitada. ka siis, kui reaalset põhjust ei ole – aga ka mitte piisavat infot, et selles 100% kindel olla.
film ei olnud kerge, aga näitlejatöö on hea.

laupäevaõhtune linn oli peale seda filmi midagi võõrastava ja turvalise vahepealset.

söögikohamuljetu

tänapäeval täitsa veider, kui ometi üsna kaasaegse ja isegi popi söögikoha menüü kohapeal on üpris erinev sellest, mis on nende kodukal. ning kõvasti reaalsuse kahjuks. et niigi napimast menüüst olid veel osad asjad maha tõmmatud, jäi tegelik valik üsna väikeseks. aga kes siis ette teadis.. ja midagi sealt ikka leidis. ning menüüs ei olnud mitteüht punast veini klaasihinnaga kirjas, küsides selgus, et tegelikult see nii siiski ei ole.
peab ütlema, et ma pole sellest kohast veel küll kordagi sellist väga positiivset elamust saanud. alati on täpselt see, et nagu otseselt väga halvasti midagi ei olnud, aga kiita ka millegi eest samas ei ole.
iseenesest mulle meeldib ikka positiivset tagasisidet anda, kuid ilmselt pole alati ette nähtud.

kummalisel kombel on mul lähiaegadel sinna veel asja, küll üritusele.

nädal aega Lumiat

novot, nädal tagasi otsustasin oma telefoniprobleemiga lõpuks tegeleda. ausalt öeldes küll juba varem, sest mitu kuud olen uurinud-puurinud, küsinud ja püüdnud mõelda. aga see maailm on nii kirju ja mitmetahuline ja no nagu ikka, ka maitse asi.
lapse Androidi olen ma käppinud, ei midagi erilist, aga mitte päris minu maitse. ütleksin isegi, et mu vana Symbian meeldis rohkem. võimalusi on jah, Androidil rohkem, aga no ma ei tea. mingid asjad olid naljakad. näiteks sain teada, et päris mitmel Androidi-telefonil on mobiilse neti väljalülitamine üks igavesti keeruline tegevus (kuigi ilmselt on selleks äppe ka). no pluss .. oh.. ma ei tea. visuaal, jah. mis tähtsust sellel on, võib küsida? aga vot näed, mulle on.

muidugi on hetkel juba win8 telefonid ka väljas, aga nende odav ots tundub jälle olevat kehva rauaga, nii läksin ikka win7,5 ja Lumia 800 peale. nagunii aeguvad kõik poole aastaga ära. ning isegi järelmaksuga ei saa kallimale tegelikult mõelda.
peab ütlema, et siiani olen küll paksult rahul.
mul on telefon veidi rohkem, kui ainult helistamiseks, seega olen tõmmanud juurde mõningaid äppe ja siiani olen kõik vajaliku leidnud. et mul neid nii palju ka vaja ei lähe ju.
mailid-kalendrid on kõik kenasti googliga sünkros, neti väljalülitamine ei ole keeruline, aga äpiga on veel lihtsam. sõiduplaanid-ilmateated olemas. parkimise äpi tõmbasin ka igaks juhuks, kuigi seda ei lähe väga tihti mul vaja. no ja veel paar vidinat.
need võiks muidugi olla mingis minu poolt sätitud järjekorras (avakuval on see võimalik), automaatselt on tähestikujärjekorras. no vähemalt otsitavad. võib-olla on menüü jaoks ka mõni äpp..
ning see kõik näeb kena välja. ekraanipilt ja telefon ise. graafika on puhas, minu jaoks liigub piisavalt kiiresti ka. superhüper.
kuigi sellest ei saa aru, et valgel telefonil on kaasas must kate. aga see probleem saab ka varsti lahendatud.
pikapeale suudan näpuga õigetele asjadele ka pihta saada, sellel ei ole ju seda võimalust, nagu eelmisel, et toksin küünega.

p.s. kuna tundub, et keegi ründab seda blogi aktiivselt, siis on aegajalt ligipääsuga probleeme. peaasi, et hostingupakkuja mu lehte kinni ei keera selle peale.

Hümnid läänerannikult

.. oli kava järgi tänase Vox Clamantise ja SaxEsti kontserdi nimi. või kas see nimi ongi oluline. peaasi, et on hea.
ja muidugi oli.
muidugi, eks kiriku võimalused, nii ruumi kui heli mõttes, annavad oma osa. ning sellised rohkem või vähem liturgilised lood sobivad loomulikult kirikusse kordades paremini kui kontserdisaali.

V.-d oli ka hea näha üle tüki aja. küll peaaegu ainult hetkeks, aga siiski. muidugi, meelsasti oleksin ma temaga veel pärast istunud ja rääkinud, aga asjaolud ei soosinud seda.

õues on mõnus värske lumi ja kerge õhk. paras aeg veel jalutama minna?

lihtsalt fikseering

ma peaksin siinkohal kirjutama filmist Holy Motors, mida sai vaadatud juba mingid päevad tagasi, aga ma ei oska kuidagi. see polnud ka muidugi üldse mitte klassikaline film, aga ma olengi viimasel ajal vaadanud üpris palju selliseid hüppelisi, seostamata asju. ikkagi ei oska.
aga olgu see fakt ära fikseeritud.

balance