öösse..

õhtul voodis tunnen korraga, kuidas energia kusagile ära vihiseb. imendub, oleks vist õigem öelda.
põhjust tajun ka täiega.
kui on ikka üks selline asi päevas, milleks oled end moraalselt ette valmistanud ja arvad, et kenasti valmis, aga siis, vähe sellest, et midagi veidi nina peale heidetakse, selgub, et see kõik on veel asjatu ka.. siis võib ju ometi endal mingil hetkel lihtsalt olla lasta. ilma energiata.
(ja see lause, eelviimane, las ollagi selline segane ja pikk, taotuslikult, seotud nina peale heitmisega!)

‘sul on kõik vist väga hästi, sa näed nii hea välja,’ ütles T. päeval.
just.

vähem kui tund hiljem tajun, et ma olen kahe vastuvoolu hoovuse vahel. bad cop – good cop, nagu ma hiljem M.-le ütlen. aga ma ei tea, kas taotuslikult või kogemata. viimane oleks isegi hullem, kui see asi veel kusagile areneks.
aga ei arene.
pole mõtet.
kõik, kes kursis on, leiavad sama.

siiski, nagu mainitud juba, õnnestus ühel mingist mu kaitsemehhanismist mööda saada. mingi torge on kusagil sees ja ma pean selle ometi enesehaletsusega segatult kinni lappima.
kõikide asjaolude selgudes tunnen end mingitpidi petetuna.
sest ma olen nende hoovuste vahel olnud ilmaasjata. sest see hetkeline minuni jõudmine oli ilmaasjata. sest kogu see aeg on kulunud tühja. ja mitte ainult minul.
ometi on igal asjal mingi mõte. lihtsalt selle tabamine ei käi alati hetkes.

sellise päeva õhtul on ometi lubatud oma voodis tekikuhila all külmetada ning lasta ajal lihtsalt endast üle voolata?

lumi

mina olengi see, kellele meeldib lumi õues ja kes loodab, et see nüüd millalgi enne märtsi ära ei sula.
mitte, et mulle ei meeldiks ka soojemad kohad, kuni seal ei ole liiga palav või midagi.
aga siin kliimas, iga kell pigem lumi kui igavene hallus ja niiskus ja hämarus.
isegi eilsete valesti valitud jalatsite kiuste.


done 🙂

mõttekatked peale katkestust

ootamatu domeeni blackout. mis põhjusel nimeserverid ennast lambist muuta otsustasid, ei ole keegi mulle selgitanud. lõpuks aga said kõik asjad õigesse kohta ja siin ma jälle olen 😛
jah, nagu eile tuttavad selle peale juba ütlesid (no lisaks mul eile nt telefon pipardas veel rohkem, kui tavaliselt ning kalender keeldus uusi asju lisada laskmast), et isegi tehnika annab juba märku, et võtku ma aeg maha.
no aga ei saa veel.
tegelikult ma arvan, et jõuluks jään ma puhtalt pingelangusest haigeks.
ometi olen ma tegelikult püüdnud omalt poolt hoida selle aastalõpuaja vaba. lõpetasin kõik oma kultuuriprojektid ja puha, ei planeerinud siia kuusse midagi.
see-eest planeerivad kõik teised 😛

aga kultuur, jah.
pühapäeval hommikul selgus, et õhtusele kontserdile pean pojaga ise minema, kuigi see ei olnud algselt nii plaanitud.
et ehk tuli ära teha kõik planeeritud asjad pluss siis mahutada päevakavasse kontsert.
muidugi oli see kuidagimoodi kommertslikuma maiguga, kui nädal varem Niguliste oma. rahvast oli ikka, noh, palju. kava mul ka ei õnnestunud saada, kuigi osadel oli. ilmselt olidki pandud lihtsalt iga paari meetri peale ja kui me kohale jõudsime, enam ei olnud.
muidu poleks sellest midagi, no et kontsert oli selline päris tore muidugi, mõjus päeva-kiirest kogunenud pingeid mahavõtvana, aga.. seal oli üks vapustav Ave Maria Kadri Hundi ja tütarlastekoori ja bändi esituses, ma sain aru, et see oli teistkordne ettekanne ning tegelikult sai helilooja isegi lillekese, kuid see oli minu jaoks võõras nägu ja ma ei tea, kelle oma nüüd hakata varsti ootama-otsima.
ja sellest on küll kahju.
muidugi, see võis olla vaid hetkes niimoodi mõjuv, võib-olla hiljem kusagilt plaadilt ei toimi enam, aga ikkagi.

minu eelmise nädala anti-sotsiaalsuse artikkel on väiksemates ringkondades põhjustanud mõningaid arutelusid, väikese lisandina lingin siia artikli, mis räägib veidi vaesuse ja tarbimise omvahelistest mitte väga loogilistest seostest.
ning haarates eelmisest lõigust sõna ‘tarbimine’, on üks selline kena jutuke ka veel lugemiseks välja pakkuda.

lumesaju sekka veidi kaunist bossanovat:

kalapäev

teist päeva järjest kalapäev. igati normaalne. kuigi ma ei saa aru, miks on vaja kalamaitse tappa tomatikastme, oliivide ja ohtra küüslauguga.
aga teisalt ma ei saa väga paljudest asjadest siin maailmas aru, ilmselgelt.

domeeni pikendasin ka ära. saate mind veel järgmisel aastal ka lugeda. kogu selle 22+ euro eest, mis domeeninimele kulus. haige hind muidugi, aga mis parata. ma olen ikka liiga mugav (ning pean oma lugejaid mugavaks), et seda mitte odavama eu-domeeni vastu vahetada.

peale tänase Ekspressi sirvimist otsustasin, et reedest kirjutan siis, kui see artikkel netis avalikult olemas on. vähendan oma kirjutamisvaeva 😛
ja ma ausõna luban, et detsember on vähemkultuurne. et ei ole nii, nagu öeldi, et ma vehin pidevalt mööda kontserte, teatreid ja bankette käia. viimastega on küll üldiselt natuke halvasti 😛

haiguse otsustasin edasi lükata. üks kolleeg on haige ja teise puhkus selletõttu nagunii edasi lükkunud, minu haigus lihtsalt ei mahu siia vahele. no lisaks sellele, et minu ajakavva ka mitte, just vaatasin kalendrit.

ego oli pika öö jooksul hommikuks lahtunud ja ma tundsin end hetkeks kuidagi kaitsetuna (kes ei tea, siis mu ego tavaline suurus on 5-7cm :P).
teiseks ärkamiseks oli kõik jälle paigas.

meenus üks vana looke, lingin ühes moodsamas esituses.

P.S. Amazon mailis ja soovitas mulle Firet, aga äkki ikka odavam Paperwhite oleks ka hea küll?

anti-sotsiaalsus..

kuna minust ei ole täna pikka kirjutajat, siis lingin hoopis Maie suurepärasele artiklile.
ega mul oleks siin kommentaare lisada küll, kuid täna pole päris see päev. aga hästi lühidalt, kõigi keskkonna-, arengu- jms teemade juures me unustame tihtipeale ära inimese. artikkel ei räägi muidugi keskkonnahoiust kui sellisest, pealtnäha, tegelikult aga küll. sest inimesed on samuti osa keskkonnast ja ka inimesi tuleb hoida (kuigi meid on liiga palju, aga no see selleks). ning minu meelest on lausa alatu eeldada, et kõik inimesed ongi mingile müstilisele, kellegi poolt ettenäidatud majandusedule või üldse edule suunatud. kusjuures antud võtmes on lihtsam nendel, kes ise teadvustavad, et see nn edu ei ole nende jaoks ning elavad teadlikult kuidagi teistmoodi. keerulisem aga ongi just nendel, kes sügaval sisimas tahaks olla, nagu kõik teised pealtnäha on, aga kellel puuduvad vajalikud oskused-tugigrupid vms. sellistele on ütlused stiilis, et ‘õpi ja otsi parem töö’ vaid olukorda halvendavad, minu meelest.
aga lugege originaali.

hommik

vähe sellest, et niigi on pooltõbine olla, kadus uni ka mingi kella viie ajal ning muidugi saabus tagasi just selleks ajaks, kui äratus oli. tõusin ja esimese asjana võtsin paratsetamooli.
ma jälestan igasugu tablette jms keemiat..
väike lohutus: täna ei ole pikk-väsitav päev, nagu homme-ülehomme kipuvad olema. ning jaa, juba pühapäeval saabki kaua magada.

ilma eileõhtuste küslaleibadeta oleks vist veel hullem.
ma vist ei taha selle vinduva haigusealgusega enam võidelda. aga mõne päeva peaks veel vastu pidama ikkagi. siis võiks põhjalikult ära põdeda küll.

aga nüüd ootavad mind tänased suured teod.