onju?
mõnikord on oluline mõni tunne, situatsioon, olukord, hoolimata sellest, kes ja kas mu kõrval oli.
ometi on seda ülilihtne ajada sassi inimesega.
nojah, nagu armumised, näiteks. olukord, kui tegu on täiesti isikliku emotsiooniga, mis projitseeritakse subjektile (persoonile). hiljem on lihtne seeläbi idealiseerida subjekti, isegi kui tegelikult on tegu vastu seina visatud mannapudruga (vs mehega; ma räägin hetkel naise vaatevinklist, loodan, et zoovolinik ei tekita sellest probleemi). ja vot seetõttu igatseme ikka hiljem tagasi seda inimest, kellele me oma emotsiooni üle kandsime. nojah, mitte, et peaks pidevalt ja uuesti armuma, kuigi samas võib ju ometi ka (ja subjekt ei pea olema vastassoost elusolend mitte; lisaks on armumine tegelikult väike süütu tegevus, kuni see püsib lihtsalt oma peas.. või südames).
ning muidugi on alati olukordi, kus tegelikult ongi lihtsalt suurepärane subjekt.
aga see oli selline kõige lihtsam näide.
omaenda heaolu huvides on lihtsalt mõistlik aru saada, mida me tegelikult igatseme.
üsna tihti selgub, et see ei olegi subjekt, vaid pigem olukord ja enese sisetunne.
kuid mitte alati.
P.S. käesolev jutt ei ole kuidagi seotud reaalsete inimeste ja olukordadega, kõik sarnasused on juhuslikud kokkusattumused.
P.P.S. ühtlasi, minnes isiklikuks, suhtlen ma enamike oma armumissubjektidega (persoonidega antud kontekstis) edukalt edasi ka armumisolukorra lõppedes (sõltumata, kas sealt on arenenud midagi edasi või mitte). et ehk sel juhul on väärtustatud need persoonid, mitte niivõrd emotsioonid. win!