ühel kenal päeval linkis sõbranna FBs artiklile pealkirjaga ‘What do you do when you want to do everything?’. linki süvenemata, lihtsalt pealkirja baasil, vastasin, et ‘nothing’. sellega kogusin lausa kolm ‘like’-i, täiesti hea saavutus ühe tavalise eraisiku lehel.
‘sina ja nothing, ei usuu 🙂 sa teed mittemidagi täpselt 1h nädalas ma arvan ja see kulub ka tegelikult järgmise tegevuse planeerimiseks,’ arvas sõbranna selle peale.
‘ma petan ära,’ vastasin.
ma hiljem lingin artiklile ka, tegelikult on seal juttu millestki muust (ja haakub küll minugagi), aga praegu ikka, et kuidas siis selle kõige- ja mittemidagitegemisega on.
tegelikult nii ongi.
ükskõik, kui jabur see ka ei tundu.
aga kui on liiga palju teha, siis on mõistlik teha mitte midagi. võtta aeg maha.
olgu, eemaldame töised situatsioonid, mis on veidi keerulisemad – aga siinkohal oleks võimaluse korral hea võtmesõna ’delgeerimine’. sama,s ka tööl on mõistlik vahel aeg maha võtta ja käia just mingi suure koormuse ajal kasvõi tunnike väljas, kui töö võimaldab. algul tundub, et selleks ei ole aega, aga tihti on sellest rohkem abi kui kohe rabelema hakates.
päris hirmutav tundub? mis siis küll juhtub – need asjad ei saagi ju tehtud, vähemalt mitte kohe?
tavaliselt ei juhtu mitte midagi. parimal juhul selgub, et mitte midagi ei juhtugi, kui pooled nendest asjadest üldse tegemata jätta.
aga seda ei taju ära ilma mingit ruumi-aega võtmata. et kui mingi hetk to-do-list on kohutavalt pikk ja segane, siis on mingi must masendus ja tulemus on see, et sipled mitme asja vahel, püüdes teha kõigest midagi ja tulemus on see, et ega eriti midagi ära ei teegi.
veidi parem on muidugi see list võtta järjekorras ette ja tegeleda järjest, tulemus on üldiselt parem, kui eelmisel juhul.
aga kõige parem on ikkagi unustada see list ja .. teha mitte midagi. mõnda aega.
ega see ‘mitte midagi’ tegemine on ka keeruline. ilmselgelt enamasti see ei tähenda, et lihtsalt lamad ja ei teegi midagi. no ikka loed, mõtled, surfad netis, vaatad telekat, kood sokke vms.
või vahel tõesti, teed joogat, jooksed üksi metsas vms.
mis tegelikult on KA millegi tegemine.
olgu, defineerime ümber. see ‘mitte midagi’ on selles kontekstis mõni meeldiv tegevus, mida sa kohe üldse EI PEA tegema. mida lihtsalt tahad teha. mis ei ole seotud to-do-listi asjadega.
ning ei planeeri järgmist tegevust! ning kui on mõni deadlinega asi, mille deadline on umbes kohe, siis on see nagunii listis suur, rasvane ja punane ja teed selle ära enne, kui hakkad mittemidagitegema.
jaa, ma tean, see on raske. set kuskil kuklas taob ikka see, et .. ma pean tegema selle, teise, kolmanda, neljanda ja kui ma ei tee, siis.. mis siis? vähe on neid asju, millel ongi tegelikud ja kohesed tagajärjed. jah, lastele ilmselt peab süüa tegema. nõusid kohe pesema samas ei pea. eelmisest teemast lähtuvalt – tegelikult ei juhtu enamasti mitte midagi, kui me elamegi mõnda aega nn seapesas. kel vähegi mõistust peas, leiab ise oma puhtad sokid ja lõpuks toimetab ka mustad sokid sinna, kuhu vaja. jnejne.
ja kõik muu laheneb enamasti ka lõpuks lihtsamini, kui esimeses paanikahoos tundub.
veidi kõrval olles selekteerub välja, mis on päriselt oluline, mis mitte ja mis üldse mitte.
kursustel oli meil ka paar lihtsat ajaplaneerimisnippi.
muidugi, esmane nipp on ikkagi see, et:
selle jaoks, mis on sulle oluline, leiad sa alati ka ressursse (aega ja raha). kui sa neid ei leia, siis ei ole tegu tõeliselt olulise asjaga.
(jätame kõrvale ekstreemselt palju raha või aega vajavad asjad ja räägime rohkem igapäevategevustest)
aga kellel on vaja peenemalt planeerida, siis väga lihtne maatriks on jagada tegevused neljaks:
V – viska ära
A – anna edasi
T – tee ära
A – arhiveeri
viimane jaguneb kaheks, sinna lähevad a) asjad T alt peale lõpetamist b) asjad, millega ei oska esialgu muud teha ja nö jätad kõrvale. lõpuks rakendub neile 99% juhtudest nagunii V 🙂
aga see viimane juhtub, kui me sellest asjast eemaldume mingiks ajaks. siis tabame ära, et see on täiesti ebaoluline.
muuhulgas aitab mittemillegitegemine (kui see ei ole muidugi põhitegevus) päris kenasti ka stressi vastu.
sest stress tekibki siis, kui on teha liiga palju ja kogu aeg on tunne, et see KÕIK tuleb nüüd teha ära KOHE.
lõpuks selgub nagunii, et umbes poolte asjade mittetegemisest ei juhtu midagi.
ma hakkan end juba kordama.
“Kuidas te küll seda kõike jõuate, Filipp Filippovitš?” küsis arst lugupidavalt.
“Igale poole jõuab see, kes kuhugi ei kiirusta,” seletas peremees õpetlikult.
M. Bulgakov “Koera süda”
originaalartikkel, mis ei räägi üldse minu poolt kirjutatust, on siin.
avastasin just, et mu jutt on niigi pikk, nii et ma ei hakka seda siin veel ka lahkama.
aga eks olen minagi üls paras ‘scanner’. eesti keeli siis hunt Kriimsilm..
nii et ärge imestage, et vahel tundub, et ma teen hullult palju, ka mulle endale. sest tegelikult on piisavalt neid hetki, mil ma ei tee midagi..
