hommikul
põrnitsen ma autost mööduvat linna
või pigem linna
millest auto möödub
ning püüan olla seltskondlik
sest nii oleks ju kena ja viisakas ja seda mult oodatakse
selle asemel et
istuda vaikselt loksuvas trammis
omaette
kotti kramplikult süles hoides
sissepoole pööratud
koostades mõttes poenimekirja ja
püüdes meenutada
mitu eurot veel arvel on
või kas on
trammi ühtlane rütm ja häälte sumin
äratavad mind parajasti ajaks
kui pean maha astuma
nüüd jõuan ma suurte majade vahele enne
kui seda taipangi
ja ma olen juba poole oma tänasest sõnatagavarast ära kulutanud
mäletamatagi
mille peale
vastasmaja akendes võbeleb päike