‘eit on vahel na kuri. kipub lööma ja nii… no ikka siis, kui kärakat panen. ta ei salli, kui ma hakkan siis midagi seletama’
‘aga sina teda sallid või?’
‘no muidu ei salliks, aga … ta oli noorest peast nii ilus.. ikka lööb vahel ette, kui ta kõplas seal palavas kolhoosipõllul, seelik oli vöö vahele torgatud, juuksed higised.. ma mõtlen ikka et, ma ei olegi oma elus ilusamat naist pärast näinud.’
‘armastad ikka veel?’
‘armastan ikka veel.. ‘
‘armastad oma mullikaid ka või?’
‘.. mhmh’
‘ja oma põllulappi ka?’
‘jah, põllulappi ka.. ma ei olegi niimoodi mõelnud..’
‘aga mida sa siis veel tahad?’
‘ma räägin kogu aeg, et selles see häda ongi, et ma ei taha enam midagi!’
‘kui su sees on armastuse tunne, siis sa ei peagi ju midagi tahtma’
‘mis ma’s nüüd tegema pean?’
‘mitte midagi. mitte midagi. sina pead lihtsalt uskuma, et sa oled õnnelik’
‘kuidas ma seda usun siis nüüd?’
‘ütle seda’
‘mida?’
‘no ütle, et sa oled õnnelik..’
‘praegu või?’
‘jah’
(omaette) ‘ma olen õnnelik’
‘ütle veel’
(pea üleval) ‘ma olen õnnelik’
‘julgemalt!’
(üsna valjult) ‘ma olen õnnelik’
‘MA OLEN ÕNNELIK! MA OLEN ÕNNELIK!’
nii lihtne see ongi.
(vaba pool-tsiteering Meeletust. selle tüki läbiv teema ongi usk, aga mitte kristlus, ning armastus.)
pala on tegelikult ju osa Runneli ‘Ilusast maast’, üks erand, mis meeldib mulle selles versioonis rohkem kui Rannapi kantaadis.