midagi kerget, lihtsat ja mõnusat, et Meisterkokka ikka vaadata saaks 😉
2 kanafileed
2 küpset avokaadot
peotäis kirsstomateid või 1-2 tavalist tomatit
umbes veerand tšillipipart (tahaks öelda, et jalopenot, aga meil ei saa ju muud kui ainult ebamäärast ‘tšilli’pipart)
veerand sibulat
pisem peotäis murulauku
1 küüs küüslauku
ca 3tl laimimahla, ca 3spl head õli, soola, pipart
(aastaaeg on hämar ja pildid kunstvalgusega)
mul muidugi vedas sellega, et Stockmannis oli just küüslaugumarinaadis kanafilee soodushinnaga, see andis ilmselt maitsele palju juurde. kui sellist vedamist ei ole, siis maitsesta ise (võid marineerida, aga kasuta võimalusel siis ka küüslauku ja õli nt) ja küpseta kanafileed kas a) ahjus b) pannil vähese õliga. mina tegin viimast, minu meelest jääb niimoodi mahlasem ja see pealt krõbe on ka hea.
kui ei ole kindel, millal on valmis, siis tee ühe filee sisse väike lõige ja vaata. pannil tehes vajadusel keera kuumus maha ning pane kaas ka peale, siis haudub kenasti pehmeks.
lase kanal jahtuda.
puhasta ja haki avokaado, küpsekana, tomatid, murulauk. sibul ja tšillipipar lõika hästi peenikeseks, soovi korral võid kasutada ka veidi rohkem, kuni pool tšillit. pane kõik kaussi.
sega teises kausis, tassis või väikesed purgis kokku soust. selleks sega laimimahl, õli, sool, pipar ja purustatud küüslauk omavahel ning vala salatile. sega korralikult ja lase natuke maitsestuda.
tulemuseks on parim salat avokaadoga, mida ma elus saanud olen. nämmm..!
praktiliselt esimene vaba teisipäevaõhtu viimaste nädala jooksul tuli loomulikult ära kasutada. müstilisel kombel toimub linnas päris palju tasuta asju. näiteks seesama Eesti filmi teisipäev. seekord oli lisaks see ka nagu osa Sleepwalkersi ehk PÖFFi programmist (millega on mu PÖFFI skoor avatud, lisaks on mõni film veel plaanis, seekord kuidagi suutsin kavaga osaliselt tutvuda) ja siis veel anti üle esimene Anri Rulkovi filmipreemia.
olgem ausad, ega ma ei teadnud isegi, mis sealt oodata on. Rulkovi nime olin muidugi kuulnud ja seda ka, et talle ennustati suurt tulevikku, vist Hirmust mingeid katkeid ka näinud – ja see oli kõik. hiljem lausa arutasime, et huvitav, millesse ta suri (võiks öelda, et lähtuvalt nähtud filmidest ja nende loogikast võinuks eeldada vägivaldset surma :P, aga tegelikult ikkagi haigus).
nojah, ausalt, kohe peale väljumist oli küll selline veidi masendav tunne. selle õhtu alatoon oli kuidagi väga morbiidne ja mitte seepärast, et üht tegijat meie hulgas enam ei ole.
tänaseks on see muidugi üle läinud ja võib öelda, et eraldi võttes polegi nähtul midagi viga. noh, nii ja naa muidugi, nagu ikka.
aga filme ümber jutustama ma ei hakka, nagu ikka.
igatahes.
üllatusfilm oli esimese Anri Rulkovi preemia saanud Triin Ruumeti ‘Teiselpool vikerkaart’. nagu selgus, siis see preemia on autori sisemaailma väljendamise otsingute eest. kusjuures, erinevalt Rulkovi esimesest filmist tajusin ma seda otsingut selles filmis vähem ja olegem ausad, mulle sobibki nii rohkem. sest pole parata, see on üks põhjus, miks paljudele eesti film ei meeldi: seal on liiga palju enese-teiste-sisemaailma otsinguid. mitte, et kõik peaks olema üks tapmine, seks ja naer, aga no..
okei.
igatahes jäi selle filmi lõpuks täiesti lahtiseks see, kas tegu oli mingi tavapärase mängu või fantaasiaga või päriselt mitte. vahel tundus, et asi väljus mingitest kokkulepitud raamidest, aga kindel olla ei saa. mingid detailid viitasid vastupidisele.
mingid hetked restoraniepisoodis meenutasid mulle hoopis Sügisballi ühte konkreetset restoraniepioodi, kuigi seal ei olnud midagi üheselt sarnast. kui, siis mingi üldine meeleolu äkki. ei tea.
mingis mõttes läkski see film mulle vist kõige rohkem korda. äkki seepärast, et naise tehtud filmi ma mõistangi paremini, eriti, kui tegu on otsingutega?
Jõeranna ‘Väliseesti’ oli film, mille kohta autor ise ei suutnudki öelda, kas see on dokumentaal- või mängufilm, veider. väga otse öeldes oli see dokumentaalfilmi-stiilis mängufilm (nagu ka kaks järgnevat). selle kõige juures muide hoidis pinget ka üleval. et mis ja miks ikkagi juhtus siis õieti.. ning peale seanssi arutasime, et oot, mis nüüd saab nende piltidega, mis meist seal saalis tehti. et kas.. ? 😉
boonus: kohad, mida ma üldjoontes tunnen. ma just mingil päeval vaatasin Torontot streetviewst. muidugi ei tea ma konkreetseit võttepaiku (va mõned kesklinna tänavanurgad ja Eesti Maja, kus ma isegi esinenud olen :O), aga see üldine tunnetus, kohatunnetus oli tuttavlik.
Rulkov. Juliet.
okei, ma sain aru, mida ta väljendada tahtis, aga see teostus oli minu jaoks natuke liiga otsiv. seda enam, et lugu kui sellist õieti ei olnud rohkem kui mõnekümnesekundilise uudisklipi jagu. ma olen ilmselgelt pool oma eluiga liiga vana selle filmi jaoks.
Helmut oli juba märksa rohkem ‘lugu’. otsad jäid küll lahtiseks, aga no see on teatud tüüpi filmide puhul tavaline ja iseenesest mind ei häirigi väga tihti. eks see ongi sellise eksistentsiaalse filmi tavavõte.
selles loos oli olulisel kohal ka film. film filmis. mis oli kohati veel sügavam, kui see põhifilm ise.
ning jaa, selgus, et ka koht. mida ma seekord küll ära ei tundud. aga ma tõesti ei mäleta sellest 20+ aasta tagusest ajast, milline täpselt see kultuurimaja oli. äkki on veel mingis teises hoones nüüd praegugi? kuigi vist mitte, raamatukogu asukoht klappis ju. ometi, selgub, ei mäleta ma selle saali sisemusest ikka mitte midagi, kuigi on seal isegi nii filmi vaadatud kui jalga keerutatud. oi noorus-noorus.
mälestustetulv tegi mind kuidagi ebakindlaks.
Hirm, nagu ma ütlesin, sellest ma vist oli umbes treilerit või midagi näinud. äkki lihtsalt fotot.
sümboleid oli seal muidugi omajagu. punane telefon, punane kostüüm, punane auto, punased sokid. vastukaaluks pastelne heledus visuaalis, segatud omapärase julmusega. hääled.
aga lõpp ei olnud minu jaoks piisavalt veenev. tähendab, mingi ajafaktor. ta oli liiga lühidalt selles majas viibinud, et niimoodi kohe jääda. ja ta ei alistunud ju hirmu tõttu, minu meelest küll? et ehk see pealkiri oli natuke liialt suunav asjani, mida mina ei tajunud sellisel kombel. hirm oli küll, aga jah, kuidagi teistmoodi. et ehk oleks olnud nt ressursse teha pikemat filmi, oleks äkki mõjusam olnud?
ning ma ei paiguta seda kindlasti mitte õudukate alla.
filmidest sõltumatut saundträkki ka. hommikune muusika oli tango, aga tegelikult ei ole täna tangopäev. magnettorm (mis seletab paljutki), november..
‘eit on vahel na kuri. kipub lööma ja nii… no ikka siis, kui kärakat panen. ta ei salli, kui ma hakkan siis midagi seletama’
‘aga sina teda sallid või?’
‘no muidu ei salliks, aga … ta oli noorest peast nii ilus.. ikka lööb vahel ette, kui ta kõplas seal palavas kolhoosipõllul, seelik oli vöö vahele torgatud, juuksed higised.. ma mõtlen ikka et, ma ei olegi oma elus ilusamat naist pärast näinud.’
‘armastad ikka veel?’
‘armastan ikka veel.. ‘
‘armastad oma mullikaid ka või?’
‘.. mhmh’
‘ja oma põllulappi ka?’
‘jah, põllulappi ka.. ma ei olegi niimoodi mõelnud..’
‘aga mida sa siis veel tahad?’
‘ma räägin kogu aeg, et selles see häda ongi, et ma ei taha enam midagi!’
‘kui su sees on armastuse tunne, siis sa ei peagi ju midagi tahtma’
‘mis ma’s nüüd tegema pean?’
‘mitte midagi. mitte midagi. sina pead lihtsalt uskuma, et sa oled õnnelik’
‘kuidas ma seda usun siis nüüd?’
‘ütle seda’
‘mida?’
‘no ütle, et sa oled õnnelik..’
‘praegu või?’
‘jah’
(omaette) ‘ma olen õnnelik’
‘ütle veel’
(pea üleval) ‘ma olen õnnelik’
‘julgemalt!’
(üsna valjult) ‘ma olen õnnelik’
‘MA OLEN ÕNNELIK! MA OLEN ÕNNELIK!’
nii lihtne see ongi.
(vaba pool-tsiteering Meeletust. selle tüki läbiv teema ongi usk, aga mitte kristlus, ning armastus.)
pala on tegelikult ju osa Runneli ‘Ilusast maast’, üks erand, mis meeldib mulle selles versioonis rohkem kui Rannapi kantaadis.
