saaks ükskord kuidagi välja puhata, kohe mitu päeva juttis mitte midagi teha. iseasi, kas ma seda ka suudan :O ilmselt mitte. aga unistada ju võib? 🙂
vahel mõtlen, et oleks selline päikesevalguslamp, mida iga päev pooltunnike kasutada, oleks vist ka parem. elu poolhämaras.. ei ole ikka normaalne.
ootan lund, jälle lund, sellist, mida ikka on, nii, et ei muutuks siin linnas kohe mustaks ja ei sulaks ära. siis on ka valgem ja mõnusam. see lumine reedeõhtu 10 päeva tagasi oli nii helge ja mõnus, linn oli valgust täis 🙂
muidugi, telefon hakkab ka rohkem jamama just siis, kui niigi ei ole kõige helgem finantsolukord. eks siis tuleb downgradeda, mis seal ikka. kuigi on teatud asjad, millest loobuda ei tahaks.
ah, paistab.
asjadel on kalduvus kuidagi laheneda.
peamine on mitte klammerduda.
jaanalinnuefekt.
aeg puhkamisekski on olemas, mina ise ei võta seda, vaid täidan muuga. mis on ka puhkus, mingit teist pidi.
P.S. kui mind telefonis kätte ei saa, nt kutsub ja siis hakkab andma kinnist või maitea, mida täpselt kuulda on, siis jooksis kokku. eksole.