ma võiksin kirjutada tudengitest, meie tulevikust ja puha, aga see ei oleks üldse mitte eetiline. nii et jääb ära. ning mis ongi sellest, et nad suudavad mind aina üllatada – elus peabki ju ometi areng toimuma ja see on minu võimalus areneda ju. igas suunas 🙂
nukker on muidugi, et enamasti need tavalised ja tublid ei kipu meelde jääma.
tundub, et mul on mingikujuline toolisõltuvus. toolikujuline? 🙂 ainult et lihtsad toolid on nüüd kodus otsas, alles on keerulisemad. juba sellised projektitoolid, mitte, et teen ühe päevaga ära.
üleüldse, kui ma siin omale tõestasin, et oskan õmmelda ka muud peale lihtsate toolikatete (näidist siin ei ole, sest ma ei ole ikka päris rahul ja tegelikult peaks seda natuke viimistlema veel), siis selgus, et inimesed, kes õmblevad rohkem kui mina, ei teeks küll ühe päevaga ära seda, mis ma tegin. aga ma arvan, et see on lihtsalt kättevõtmise küsimus ka. kui ikka pead vahepeal lastega tegelema, süüa tegema jne, siis on täiesti mõistetav, et lähebki kauem aega.
ehk jälle, naised on tagasihoidlikud ja ei kipu arvama, et nad ongi kõige tublimad.
mida me kõik ju eraldi võttes oleme ometi? kõigi oma vigade ja puuduste kiuste ei tohi ometi unustada ennast ka kiitmast 🙂
