hambaravist oktoobrihalani

olgu siis kõik hoiatatud, hala tuleb! kes ei kannata, ärgu lugegu.
ja üldse, ma tean jah, et ving ja hala ei muuda mitte midagi, kindlasti kohe mitte paremaks. aga vahel keeb üle lihtsalt. mõnikord natuke tihemini.

ja eriti siis, kui hammas tuikab.
ei, mitte kumbki nendest, mis täna korda tehti. kusagil lähikonnas mingi kolmas.
mis vist tuleb siis ka korda teha. aga mille kordategemine läheb maksma veel umbes neli korda rohkem, kui tänane töö läks.

tulin hambaarstilt välja, lubadusega peatselt kogu summa tasuda, suu tuim ja muremõtted peas. hea, et sain nii, et ei maksa kohe kõike. aga ega seda väga kaugele ka lükata saa, parandamist on veel ja kuhjata pole mõtet. ei raha ega tööd. ega lasta olukorral veel hullemaks minna.
kuigi ei olegi midagi väga koledat, nagu ma kartsin. välja arvatud see üks hammas.
nojah.

ja ikkagi on kohutav ka see, et tööl käiv inimene ei suuda maksta sellise elementaarse ja vajaliku teenuse eest. võinoh, nagu see olukord on. ma tunnen aina enam, kuidas töölkäimise motivatsioon langeb viimasel ajal pöördvõrdelise graafiku alusel.. mis siis veel töötegemisest rääkida?
ning muidugi võib siin rääkida teemadel, et tööandjal ei ole ka raha ja hari ennast (mida ma ometi olen teinud ju!) jne. see ei aita mind kuidagi.
see ka mitte, et ma tean, et tuhanded elavad minust veel oluliselt halvemini.

vaatasime ühel kenal õhtupoolikult T.-ga töökuulutusi. oli põnev. sest kui ka keegi palga oli avaldanud, siis see oli absoluutselt mitteinspireeriv arv. lõpuks leidsime, et T. võiks minna lihunikuks. jama oli selles, et see töö ei olnud Eestis, aga just siin ta siiski soovib töötada.
mingil hetkel liitus meiega L., kellega suundus jutt kuidagi sinna, et inimesed ei räägi oma raha- ning elumuredest ja tuttavad ei saa aidata. samas on meid kõik see viimane 20+ aastat õpetatud, et rahast ei ole viisakas rääkida (eriti mitte hädaldada) ning üldse abi kõlbab paluda ainult, noh, igatahes mitte tavalisel töötaval ja normaalsetes oludes elaval ühelapselisel üksikemal (nagu mina, ise olen ju loll, et ei leia/otsi paremat7tasuvamat tööd ja lapse isaks vale mehe valisin vms, teadagi). oleksin siis vähemalt üksikisagi..
ning ma ei palu ka praegu midagi. sest ma ei taha kellelegi võlgu olla. sest ma ei näe võimalusi tagasi maksta.

just meenus, et loomaarstil peaks ka käima, kass on kuidagi rääbakas..

aga, meil on banaani-šokolaadimuffinid ja soe tuba ning seda on oluliselt rohkem, kui paljudel. nii et kõik on veel (suhteliselt) korras ja hästi. nagu ma omale igal õhtul voodis kordan.

muusikaline paus

‘ema, ma ei teadnudki, et sa räppi kuulad!?!’ imestas poeg, kui ma mingil päeval Chalice’i mingit mitteräpipala kuulasin. eksole.
d’n’b teatud ‘nurkadega’ on mul ka omad sidemed olemas. ei midagi imestamisväärt.