mida vähem teed..

.. seda vähem jõuad. et kui ikka kätte ei võta, siis ongi võimalik terve päev maha muneda. mitte et just päris nii oleks olnud, aga väga mööda ka mitte.
ehk maailmas on tuhandeid asju, mille mittekoheärategemisel ei juhtugi mitte midagi. absoluutselt mitte midagi.
no peale selle, et tuleb need asjad ära teha mingi teine homme.

lapsesuust ka.
‘ei, emme, ma ei taha seda lastešampooni.. ei, ma ei taha sinu omi ka, need on naistekad, osta mulle meestešampoon!’
‘need poisid on nagu tõelised eesti mehed, jäävad koju telekat vaatama, sest dokfilmid on igavad’ (minu täiendus sinna oleks seotud muidugi peeretamise ja munadesügamisega, õllest ja seapraest rääkimata)
‘ma tahaks ka nii head elu kui kassil!’ (jah, kes ei tahaks, kuni tegu on hooldatud kassiga, võimis?)

peaks hakkama vahelduseks venekeelseid raamatuid lugema. keelepraktikaks või nii. lastekatest peaks vist alustama, et ma aru ka midagi saaksin..

lala-laupäev

hommikul leidsin, et pole süüa õieti midagi. keerasin sellest siis salati kokku. sai hea ja sai palju. ilma saiata.
ma pilti ei teinud ja täpsemalt kirja ei pane, et mitte liigseid emotsioone inimestes tekitada. vaiksed pühad peaksid ikkagi olema.
hakkan isegi aru saama, et söögiteemad on meie ühiskonnas paljudele ärritavad (vähemalt seni, kuni need minusgused pole ära kolinud, et Eesti saaks ikka rikkamaks). aga teisalt ei näe ma ka mõtet kirja panna, maitea, seaprae ja kartulite või vorstivõileiva tegemise õpetust.

tänase mudaköögi-söömise ürituse juures meeldis mulle hoopis seenepirukas. nämm. ma olen ise kehv seeneline, selle taha minu seenepirukad jäävadki.
kook oli ka hea, kuigi seda palju ei söö. ei saa alahinnata üliõiget šokolaadi (mina orgunnisin selle, ofkoors :P).
oma selle aasta sushinormi sõin ka enamvähem täis. kusjuures ma olen saanud ka sellist sushit, mis mulle maitseb ja mida võiks isuga süüa, aga see ei ole meil levinud laiatabesushi, mis on sisuliselt rullikeeratud riispuder. muude asjade osakaal on mu jaoks väike. eriti totter tundus mulle see variant, mis oli munaga sushi. ehk riis ja muna. no ausalt? riis ja kurk on kindof sama totter. sushisõbrad vabandagu mind, ilmselgelt meeldib mulle hulk asju, mille fännamisest teie aru ei saa. igaühele oma.

kass turtsub. mitte pidevalt, aga mitmendat päeva aegajalt nagu aevastaks. hmhm.

see jõululumi lihavõtete ajal on muidugi liiast. ausõna, ilma saaks ka hakkama. teisalt andis see ilm hea võimaluse sulatada üles sügavkülm, kus jääd oli rohkem, kui meeldinuks. nüüd on jälle paar aastat muretu. ehk.

minu munapostitus

valgetest munadest puudust küll ei olnud. läksin poodi ja ostsin. kallimad olid küll, kurinahad, kui pruunid. sibulakoorte jaoks on ükspuha, mis värvi see muna seal on, aga kodanik Antonio tahab ju ise ka maalida natuke.

muidugi, kui ma olin munad keemast ära tõstnud ja sain aega oma RSS-i piiluda, oli seal mitu hüva mõtet, kuidas neid mune veel kirjuks saada. ja hiljem siit-sealt veel mingeid. tüüpiline, ma ütlen.
aga kas need mul järgmisel aastal õigeaegselt meelde tulevad? bingo!
muidu prooviks ju kohe, aga sibulakoored on otsas. mune, tühje, saab ikka. aga ma ei tea, kuidas pood suhtub, ku ima sibulakoori sibulakastist kokku kuhjan kilekotti 😛 hetkel väga ei viitsi minna proovima ka.

lisaks siis võtsin kätte ja lisasin sibulatele hulga mustikaid (mis pidid mingit tooni andma) ja veel mingeid asju. minumeelest kõik, mis ma mustikatest sain, olid seemnetest jäänud kergelt rohekad täpid ühel munal ja no tüümian tekitaks ka lihtsalt mingi mustri. muid tagajärgi ei olnud. sibulakoored olid kõikidel, ütlesin juba jah?
lisaülesandena leia pildilt kass 😛

P.S. eile Stockist ostetud ‘jalopeňo’-nime all müüdav pipar osutus roheliseks jalopeňo-kujuliseks paprikaks.

vahemerepärased juustu-peekoniampsud

teadagi, ma kolan mööda igasuguseid kokanduslehti (aga mitte kodumaiseid, taas, siinkohal ma ei ole patrioot), eelistades sealhulgas kogumikke-portaale. lisaks saab ideid ka Pinterestist (oeh. veel üks sotsiaalvõrgustik, aga sobivalt visuaalne). ja viimasest kohast ma selle idee näpsasingi. omade kohandustega, nagu ikka.
samas on see hea lihtne asi teha, aga sobib vabalt ka pidulauale.

2 Mantinga lehttaignalehte (aga võib kasutada ka muud lehttainast muidugi; lihtsalt meie kaheliikmelisele perele on need lehed kõige mugavamad kasutada, saab jaokaupa välja võtta)
4tl toorjuustu
60-80g toorsuitsupeekonit
100g riivitud mozzarellat (mingi pitsariiv käib kah)
6 kirsstomatit
pitsaürte, basiilikulehti

võta lehttaignalehed vastavalt õpetusele sulama.
lõika toorsuitsupeekon ribadeks ja kuumuta pannil madalal kuumusel umbes 10 minutit, vahepeal segades. pane ahi sooja 190 kraadi peale.
lõika lehttaignalehed pooleks, et saad neli ruudukest ning aseta need küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile. määri igale ruudukesele 1tl toorjuustu, juustule poeta peekonitükid. lõika kirsstomatid pooleks ja pane igale ruudukesele kolm tomatipoolikut. raputa üle pitsamaitseaine ning mozzarellaga ja poeta peale üks-kaks basiilikulehte.
aseta ahju ja küpseta ca 17 minutit. kui siis on taigen veel hele, tõsta temperatuuri kuni 210ni ja küpseta veel mõni minut.
serveerimisel lisa mõni värske basiilikuleht.

suupisteampse saab ka teha, siis tuleb lõigata pisemad ruudukesed (sellest Mantinga taignalehest nt 8tk) ja igale ruudule arvestada pool tomatit.
peekoni võib ära jätta või panna rohkem ja suurema tükina.
ja üldse võib seda oma tuju ja soovi järgi modifitseerida.

nämm!

vaikne neljapäev

oeh. lõpuks aeg hingata.

poes oli tore seik, kus eesti keelt aktsendiga rääkiv (hm, väliseestlane? kaua eestis elanud välismaalane?) vanem härrasmees võttis omale juustu, kui ma ka vaatasin, kas on seda, mida ma soovin. siis korraga võttis ta teise juustutüki oma valikust ja pakkus seda mulle. naeratasin ja raputasin pead – ma ei soovi. vana naeratas vastu, pani juustu oma kärusse ja ütles, et ta tahtis lihtsalt kedagi täna naeratama panna ja nüüd tal see õnnestus. ja siis ühtlasi kurtis minu muret: et eestis on juustudega halvasti.
hetk hiljem kaalujuustu leti taga pidin sellele veel kord mõtlema, sest kui ühes linna nö esinduspoes ei ole kollast cheddarit, siis.. nojah. et siis seekord ei ole teemaks mitte ainult kodumaiste juustude kahtlane kvaliteet.

ning õhtu andis taas õpetuse, et kui fotonäituse avamisele võid kaamerata minna, siis ehtenäituse avamisele mitte. või vähemalt kontrolli, et selle kehva seebika aku oleks täis, midagi saanuks ka sellega tehtud.
eks lähen mingi päev tagasi.
sest näitus on seda väärt. ja nii tore, et ikka kutsuti.
see oli ka vahva, kuidas mingil hetkel paar inimest mulle ligi astus, et seisan seal nii üksi, suhtleme. vot kui kaamera ligi oli, siis ei olnud kellelgi tunnet, et ma olen üksinda.
ühtlasi, oh.. minu näitus?

cheddar fries, palav päike ja külm tuul, naeratused.

mett mokale, aegunud fototehnika kiuste

vaatasin eile imenunnusid beebipilte (mina, kes üldiselt ei pea tittesid ülinunnudeks), stuudios tehtud ja tõesti ilusad, koos armsa särava emmega; kui seesama emme tuletas mulle meelde, et tegelikult pidin mind neid ka pildistama. jaa, muidugi, olin ma nõus, lihtsalt seekord ei mänginud välja. pealegi neil on ju kenad pildid olemas, arvasin ma, ja et mul ei ole stuudiot ka. mispeale ma sain vastuseks, et minu pildid ei ole sellised vahused, vaid värvikad, elavad ja mingi oma suhtumisega. et mina pean ikka ka tegema. et ei tahagi stuudiopilte.
kusjuures ma ei ole viimasel ajal ju pildistanud muud, kui peamiselt sööki, arvasin, aga ka mu söögipildid tunnistati heaks.

muidugi on hea meel, kui mu tegemisi hinnatakse ja kiidetakse – no kellel ei oleks?
aga jäin mõtlema, et ma olengi viimasel ajal vähe pildistanud. ja ma tean ju põhjuseid ka väga hästi. näiteks lihtsalt, et mu kaamerad on ajal jalus. iseenesest teevad ju pilti ja otseselt midagi (hullu) ei ole. olemasolev seebikas on isegi kogu aeg kotis, aga see on kehvem (vanem) kui eelmine, mis katki läks ning teravustamisega on probleeme, kehvema valgusega ka. suur kaamerat, noh.. teeb pilti jah, siin on pigem küsimus selles, et mõni objektiiv võiks olla ka noorem, kui mu laps. ahjaa, üks on, see 50mm, mis mul nagunii kogu aeg enamvähem seal ees on.
aga ma olen saanud vahepeal proovida ju ka mingeid teisi kaameraid ja siis ongi nii, et oma kaamerate kättevõtmine kuidagi ei meelita.
üleüldse, peaks filmi ostma ja natuke ‘kunsti’ tegema. sest tänapäeval loetakse vist enamus filmile tehtud pilte kunstiks juba 😛

ühtlasi tegin kindlaks, et kui sukatriibud sirgu tõmmata, siis jalad vist väga kõverad ei ole 😛

porgandi-šokolaadimuffinid

tassisin täna kilo võid ja kaks kilo pelmeene koju. muud ka veel. kott oli täiem, kui arvasin, et saab olema.
ah et mis ma teen selle võiga? no kõike. sest isegi küpsetamiseks margariinid ei päde enam. on sellised, imelikud. ei sula ega vahustu korralikult. nii et – või.

ja vahelduseks banaanimuffinitele mõtlesin teha mingeid teisi. näiteks porgandiga, sest neid on mul kodus kenasti. no ja šokolaad on asi, mida ühele kasvavale poisile ei ole kunagi palju ja teeb enamuse magusast tema jaoks väga söödavaks.
mingeid retsepte ma leidsin, aga kommentaarid neile olid nii ja naa. ja üldse, miksisin natuke sobivamaks. ning nagu ma olen juba kusagil kunagi maininud, on mul mahuühikutes miskipärast lihtsam mõõta enamikke asju kui kaalus, nii et vajadusel teisendage ise.
porgandeid tõstsin mingi peotäie ja kaalusin ära.

ca 250g porgandeid
150g võid
2,5dl suhkrut
3 muna
150ml hapukoort või maitsestamata jogurtit
5dl jahu
3tl küpsetuspulbrit
0,5tl soola
2tl piparkoogimaitseainet
75-100g tumedat šokolaadi

võta munad külmast välja, nii vahustuvad kiiremini. sulata või väiksel kuumusel ja jäta jahtuma. koori porgandid ja riivi võimalikult peeneks. haki šokolaad (ära riivi, jääb liiga peenike, parem on, kui on suuri tükke ka sees).
sega kokku jahu, küpsetuspulber, sool ja maitseaine.
pane ahi sooja 200 kraadi peale ja vooderda muffinipann paberitega.

vahusta toasoojad munad suhkruga. lisa sulavõi ja hapukoor, sega korralikult (võid selle juures kasutada veel mikserit). lisa riivporgand (jäta õige pisut järgi kaunistuseks), sega puulusikaga. lisa paari-kolme jao kaupa jahusegu, sega korralikult kokku. kõige lõpuks lisa šokolaad.
täida vormid, puista peale natuke riivporgandit ja aseta ahju. küpseta umbes 25 minutit, vajadusel kontrolli puutikuga.

ennelõunane kultuuripostitus, isuäratajaga

ah et eelmisel aastal oli meil kultuuripealinn? mul on see aasta küll ilmselt kordades kultuursem. kuidagi on nii. selle nädala kõikidele kutsutud näituseavamistele ma ei jõua. valikuvõimalused.
eelmisel nädalal oli ka üks. kummastav oli ühes ruumis koos näha inimesi, keda ma ei arvanud ühte ruumi enam mahtuvat. aga ruum oli suur ja teisi inimesi piisavalt palju. kõik prillid jäid terveks.
ootamatu rabe tuttavlikkus pilkude kohtumisel.
sõltuvussõltumatus.

tobe on hommikul ärgates avastada, et telefon, mille (uus) aku oli viimati veel üsna täis, on tühi. imekombel siiski äratas. kümned sissetulnud vastamata kõned on abiks muidugi. ega kui inimesel on mobiil, siis ta peabki olema 24/7 kättesaadav ja mingist privaatsemast olekust pole vaja mõeldagi. või?
eiei, tegu ei olnud mingi suure hädaga.

küpsetatud part pastinaagi-kartulipüree ja röstitud spargliga / roast duck with parsnip-potato mash and roasted asparagus

aegajalt jäävad silma ühe pooltuttava toidupostitused ning ma olen jõudnud arusaamisele, et ma ei taha liiga kirevat maitsepaablit ühe roana. ehk mitu tugevat ja iseloomukat tooret ühe käigu jaoks, neid omavahel miksides on minu jaoks liiast.
ehk siis pildi juurde, ma algul mõtlesin selle juures rammusast koorest, peekonist, mustast ploomist, punaveinikastmest, seesamiseemnetest, varssellerist (mis kuhu, jääg igaühe fantaasia hooleks). siis jõudis pärale, et neid komponente ei tasu üle kuhjata teistega ning maitseid on juba piisavalt palju.
(siinkohal meenub see va ostmata lotopilet)

üks Briti raamatupood, kust ma vahel olen ikka mõne kasutatud raamatu omale tellinud (jah, valik on laiem kui meil, jah, see tuleb odavam, kui kallis eestikeelne tõlge osta), saatis just meili, et nad ei ole mind ammu ‘näinud’ ja ma saan spetsiaalse allahindluse, kui nüüd ostan. eks ma sirvin natuke ja arvutan.

eelarvamuste kujunemine oleks ka teema, aga mõeldud kontekstis tahab see veidi läbimõtlemist. seda enam, et suur osa allikaks olnud arutelust kustutati ära. internet sai ilmselgelt jälle täis.
viimasel ajal mõtlena aina rohkem Kindlele, sellele odavamale variandile. sest riiuliruum on ka ometi piiratud.

puudujäägid sisemises ilus

minu sisemine ilu on hakanud ajale jalgu jääma, selgitas tänane UH. ehk siis vanus, pärilikkus vms on hakanud oma tööd vaikselt tegema. kuigi suures osas on kõik siiski kena, on mõned kummalised-ootamatud asjad viltu. ühtlasi on nende mõne nädala taguste valude põhjused ka teada, enam-vähem. tegelikult on küll rohkem kui üks asi, mis seal taga olla võib, aga valisime ühe, mis klapib kõige paremini ja on kõige loogilisem. ja see ei olnud üldse see, mida arst arvas olevat.
samas tõusis ka küsimus, et kas vajadusel ma olen nõus veel opile minema. noh – muidugi. et mul ei ole mingit paanilist hirmu selliste asjade ees. arutasime ka, et algul proovime ilma, mis aga tähendab kalli keemia sissesöömist, ning et ka keemiasöömine pikalt ei ole hea muidugi. aga no läheneme siiski sedapidi. kuigi see võib teatavaid valusid veel kaasa tuua. hah. vaata oma sünniaastat, öeldakse seepeale.

aga nii mitu tundi hommikul söömata-kohvita olla paneb ikka oma põntsu ka.

räägime siis ka Kevinist

niisiis, ‘Me peame rääkima Kevinist’. raamat, mille kohta lugesin netist üsna vastukäivad arvamusi ja mis ilmselgelt oma mitmetahulisuses tekitabki väga vastakaid mõtteid-emotsioone. sisu ma ei hakka ümber rääkima, lühidalt saab aimu, kui lugeda kirjandusblogist Esta vastavateemalist postitust.
aga ma ei saa vaiki olla ja oma isiklikku arvamust kirjutamata jätta.

mina kuulun, nagu vist juba aru saada, nende hulka, kellele see raamat meeldib.
jah, kohati olid liialdused; kohati tundus, et üks laps ei saa päris selline olla; ka käisid minu seest läbi kahtlusehood, et äkki see ema ikka ei tee päris õigesti – aga lõpuks oli kõik oma koha peal ja isegi vastused enamvähem olemas.
emana, kes tunneb end liigagi tihti rongaemana (mina siis, eksole), ei olnud sellest emast arusaamine mulle liiga keeruline. olgu, minu laps on muidugi hoopis teisest puust ja ma isegi olen teistsugune, aga ma sain väga hästi aru, mida tähendab püüda oma lapse jaoks olemas olla ka siis, kui seda alati väga ei tahagi. kui siit-sealt arvamusi lugedes pani mõni lugeja paika, et no mida ikka tahta, kui ema juba rasedana seda last ei armastanud ja hiljemgi muudkui mõtles ainult oma karjäärile, siis see on kaugelt liiga lihtne lähenemine. olgem ausad, kõik ei ole mingid ürgemad, kelle jaoks laps ongi teostus ja kes armastavad juba enne sündi oma lapsi tingimusteta, kuid see ei tee küikidest nende emade lastest kurjategijaid, veidrikke jms. teisalt võib suuri probleeme tekkida ka nn ürgemade lastel (ma ei kasuta ürgema sõna kuidagi negatiivses mõttes). ka vara laste kõrvalt tööle minemine, noh, suures osas läänemaailmas on see ikka väga tavaline.

aga mingi vägikaikavedu ema ja Kevini vahel seal oli. ning jah, kindlasti mingil määral ka armastusevajadust. kas ei ole mitte nii, et vahel, kui sa midagi väga-väga tahad, aga selle kättesaamine on seotud mingite probleemidega, siis sa hoopis väidad vihaselt ja kangekaelselt, et seda ei ole vaja ning suhtudki teatava vihaga kõigesse, mis sellega seotud on? ehk ‘viinamarjad on hapud’? et mingil tasemel oli ilmselt sarnast asja seal mõlema poolt, aga see ei ole kindlasti mitte kõik.
sest iseloom ei ole ainult kasvatuse ja olude määrata. ning midagi teistsugust Kevinis oli.

samas oli läbi kogu raamatu aru saada ka seda, et kui Kevinile üldse keegi korda läheb, siis see ongi tema ema. aga see ei olnud selline tavapärane tähelepanunõudlemine ega meeldimisvajadus.
oma isa pidas Kevin ilmselgelt tobukeseks, mängides temaga ilusasti ‘hea poja’ mängu kaasa. miks? et tegelikult isa veel tolamaks teha ja teda alandada? midagi sinnakanti igatahes, ma arvan. salamisi ilmselt isa üle naerdes. ameerika paps.
ema oli ilmselgelt keerulisem isik, oma armeenia päritolu ja keerulise (armeenia) ajalooga. ning reisimine, soov reisida (mida ma mõistan ka liigagi hästi) annab kindlasti isikule kihte juurde. lisaks oli emal Kevini trikkidele ja julmustele mingit omapoolset julmust vastu panna. vähe küll – aga need korrad ilmselgelt mõjusid Kevinile, nii palju, kui teda üldse väljastpoolt tundus mõjutada saavat.
tegelikult võttis ta vastu rohkem, kui talle anti.

aga lisaks kogu sellele ema-poja loole, millele ilmselt enamus keskendub, tuleb siit välja ka üks tahk, millega ma olen väga nõus: huvi negatiivsete uudiste vastu toodab nii uudiseid kui inimesi, kes läbi negatiivse koguvad oma 15 minutit kuulsust. ning muuhulgas on see ka üks raamatu sõnumeid, et ehk ei peaks kurjategijaid afišeerima?

“Veab teil siis! Te vajate meid! Mide te ilma minuta teeksite, väntaksite dokfilmi sellest, kuidas värv kuivab? Mida kõik need inimesed siis teevad,” vehkis ta käsivarrega kaamera poole,” kui mitte ei vaata mind! Ka te ei arva, et nad oleksid praeguseks juba kanalit vahetanud, kui ma poleks teinud muud kui saanud geomeetrias “viie”* Vereimejad! Mina teen musta töö nende eest ära!”
(lk 437)

kui juba tsiteerimiseks läks, siis veel paar lemmikkohta raamatust, enne kui ma oma diletantliku arvamuse lõpetan.

“Ma tahan öelda, et kui ma laps olin, käis kogu tants vanemate pilli järgi. Nüüd, kui ma olen lapsevanem, käib kogu tants laste pilli järgi. Nii et me saame igal ajal vastu päid ja jalgu. See käib mulle üle mõistuse.”
(lk 138)

“See on loogiline jah,” turtsatas Kevin. “Üheksa tüüpi on võimlas luku taga. Ainult üks neist on neegrisorti, ja bingo, see on “viharoim”.”
/-/
“Sedasama ütleasnid nad Miguel Espinoza kohta. Et sa võtsid tema ette, sest ta oli latiino.”
“Superspic? Jätaks ma värvilised kogukonnad välja, ütleks nad, et see on diskrimineerimine.”

ja lisaks veel link väga heale arvustusele Sirbis Elo Viidingu poolt.

film, muide Tilda Swintoniga peaosas, linastub kinodes hästiplaneeritult alates reedest, 13ndast aprillist.