vaikne neljapäev

oeh. lõpuks aeg hingata.

poes oli tore seik, kus eesti keelt aktsendiga rääkiv (hm, väliseestlane? kaua eestis elanud välismaalane?) vanem härrasmees võttis omale juustu, kui ma ka vaatasin, kas on seda, mida ma soovin. siis korraga võttis ta teise juustutüki oma valikust ja pakkus seda mulle. naeratasin ja raputasin pead – ma ei soovi. vana naeratas vastu, pani juustu oma kärusse ja ütles, et ta tahtis lihtsalt kedagi täna naeratama panna ja nüüd tal see õnnestus. ja siis ühtlasi kurtis minu muret: et eestis on juustudega halvasti.
hetk hiljem kaalujuustu leti taga pidin sellele veel kord mõtlema, sest kui ühes linna nö esinduspoes ei ole kollast cheddarit, siis.. nojah. et siis seekord ei ole teemaks mitte ainult kodumaiste juustude kahtlane kvaliteet.

ning õhtu andis taas õpetuse, et kui fotonäituse avamisele võid kaamerata minna, siis ehtenäituse avamisele mitte. või vähemalt kontrolli, et selle kehva seebika aku oleks täis, midagi saanuks ka sellega tehtud.
eks lähen mingi päev tagasi.
sest näitus on seda väärt. ja nii tore, et ikka kutsuti.
see oli ka vahva, kuidas mingil hetkel paar inimest mulle ligi astus, et seisan seal nii üksi, suhtleme. vot kui kaamera ligi oli, siis ei olnud kellelgi tunnet, et ma olen üksinda.
ühtlasi, oh.. minu näitus?

cheddar fries, palav päike ja külm tuul, naeratused.

mett mokale, aegunud fototehnika kiuste

vaatasin eile imenunnusid beebipilte (mina, kes üldiselt ei pea tittesid ülinunnudeks), stuudios tehtud ja tõesti ilusad, koos armsa särava emmega; kui seesama emme tuletas mulle meelde, et tegelikult pidin mind neid ka pildistama. jaa, muidugi, olin ma nõus, lihtsalt seekord ei mänginud välja. pealegi neil on ju kenad pildid olemas, arvasin ma, ja et mul ei ole stuudiot ka. mispeale ma sain vastuseks, et minu pildid ei ole sellised vahused, vaid värvikad, elavad ja mingi oma suhtumisega. et mina pean ikka ka tegema. et ei tahagi stuudiopilte.
kusjuures ma ei ole viimasel ajal ju pildistanud muud, kui peamiselt sööki, arvasin, aga ka mu söögipildid tunnistati heaks.

muidugi on hea meel, kui mu tegemisi hinnatakse ja kiidetakse – no kellel ei oleks?
aga jäin mõtlema, et ma olengi viimasel ajal vähe pildistanud. ja ma tean ju põhjuseid ka väga hästi. näiteks lihtsalt, et mu kaamerad on ajal jalus. iseenesest teevad ju pilti ja otseselt midagi (hullu) ei ole. olemasolev seebikas on isegi kogu aeg kotis, aga see on kehvem (vanem) kui eelmine, mis katki läks ning teravustamisega on probleeme, kehvema valgusega ka. suur kaamerat, noh.. teeb pilti jah, siin on pigem küsimus selles, et mõni objektiiv võiks olla ka noorem, kui mu laps. ahjaa, üks on, see 50mm, mis mul nagunii kogu aeg enamvähem seal ees on.
aga ma olen saanud vahepeal proovida ju ka mingeid teisi kaameraid ja siis ongi nii, et oma kaamerate kättevõtmine kuidagi ei meelita.
üleüldse, peaks filmi ostma ja natuke ‘kunsti’ tegema. sest tänapäeval loetakse vist enamus filmile tehtud pilte kunstiks juba 😛

ühtlasi tegin kindlaks, et kui sukatriibud sirgu tõmmata, siis jalad vist väga kõverad ei ole 😛