nädalavahetus lõõgastudes

lõõgastumise nädalavahetusel tõdesime sõbrannaga, et miskipärast eeldatakse, et romantikapakett on kahele vastassoost isikule 😛
igatahes, juhtus nii, et sel nädalavahetusel käisime sõbrannaga Rakveres “romantikat tegemas” 🙂 muidugi, tühja see romantika, paketivalik lähtus ikka kainest mõistusest; mis parata, et sobivaim pakett just see juhtus olema.
aga no näiteks massaaži minnes (sünkroonmassaaž kahele inimesele ühes ruumis :P) üritasid käbedad pisikesed pilusilmsed massööritädid rebida endaga kaasa sõbranna ja ühe oma protseduure ootava suvalise meesterahva. ma ikka pisin päris mitu korda ütlema, et ei, mina olen K. kaaslane. vaene mees ei saanud üldse aru, mis toimub. lõpuks õnnestus meil ikka asi selgeks saada ja tädid siis vabandasid ette ja taha. aga mind jäi piinama see, et äkki oli sel mehel mingi pikem massaaž nt, sel juhul oleks igati sobiv vahetus olnud 😛
tuba oli ka vinge, ikka mingi sviit: kaks tuba ja mullivann (mida me ei jõudnudki küll proovida :P).

aga no üldiselt, see, et soola-aurusaun on kadunud, ei mahu mulle endiselt pähe. toit on Mezzos vankumatult heal tasemel ja seega tasub igal juhul õhtusöögiga pakett võtta (muidu võib ju seal ka süüa, saab kogu a la carte menüüst valida, aga meie arvutuste kohaselt tuleb eraldi ostes igal juhul kallim). õhtusöögi lõpupoole vajus küll kõrvallauda mingi väga labaselt lärmakas seltskond, mis üldist meeleolu natuke rikkus, aga me saime sealt peatselt tulema. selle seltskonna lahkumist oli küll hiljem kuulda (tuba oli meil just välisukse kohal umbes). aga no sellised kliendid ei sõltu söögikohast kui selliselt
majutusega paketid, muide, kipuvad kehvemaks jääma, sellessamas romantikas oli veel mõni aeg tagasi kolm hoolitust, nüüd vaid kaks.

üllatav oli see, et nädalavahetused on paksult rahvast täis (sõbranna bronnis selle asja ürgammu) ja kõlas peamiselt eesti keel, ehk siis keskmine klient ei olnudki soome pensionär, vaid lastega eesti pere.
muide, tagasi sõites käisime ka nt Vihulast läbi ja seal oli spaas öeldud, et neil on samuti nädalavahetused väga täis kogu aeg.

une näod / vastu seina

kella seitsmene äratuskell on mu jaoks alati väga jube, sõltumata, mis kell ma olen magama heitunud. ma võin arvestada unerütme vms, ma isegi ei jää peale lapse koolisaatmist enam uuesti magama, nagu eelmisel talvel, aga mingit organismipoolset valmisolekut kell 7 tõusta ma ei tähelda ikkagi.
aga täna oli kell pääsemine. sest poolelijäänud unenägu oli.. nagu üks paras õudusunenägu mu viimastest aastatest. koondades endasse väga palju valu ja ebameeldivusi. ja seda valu, mida veel ei olnud, aga mille suunas kõik paratamatult liikus.
kell päästis mind.

ma olen mingitest probleemidest ärritunud ja väsinud. aga noh, ise ma end sinna toppisin ning tulemusena tahan, et midagi muutuks ka, paremuse suunas. võiks juba mingeidki tagajärgi nägema hakata ju. aga kohati, nagu ikka sellistes inertsetes süsteemides, on vaja enne mitu korda peaga vastu seina joosta, enne, kui praod tekkivad. seda suurem on ilmselt kunagu hiljem rahuldus kordasaadetust.

aga kanapuljong on tulel ja levitab mõnusat, rahustavat lõhna. teen joogas õpitud hingamist ja ärritus kaugeneb.
tore on, et ma oskan nüüd aegajalt kohe täiesti tühi olla. mitte selle negatiivses mõttes, vaid positiivses. tühi mõtetest, soovidest, valudest; lihtsalt olla mõne hetke vabalt.

enesemüümise oskus

kui ikka sabatunne mingi asja vastu röögib, siis on mõistlik kuulata. saab olemise paremaks.

täna on juba suhteliselt soe, kuid mina olen päev otsa külmetanud. ööseks kraabin kõik vähegi pädevad katted omale vist peale.

sõbranna soovitas, et ma peaksin hakkama raha eest pildistama. no et neid fotograafe on ju päris palju. jah, tõesti, ma mingi päev vaatasin miskit soodukat, kus paar aastakest pildistanud inimene peab end ägedaks tegijaks. mina olen veteran sellise kõrval – aga end müüa ei oska kuidagi. mitte, et ma selleks kuidagi vaeva oleksin näinud. isegi labast portfooliot ei ole ma kokku pannud. ja just selliseid inimeste pilte on mul vähe siin.
aga ma ei oska hakata end kuidagi lambist ise kiitma ka. või mingeid spetsiaalseid ninnunännupilte tegema. või veel midagi sellist.
stuudios tahaks veel pildistada hoopis.
ja üldse peaks lihtsalt rohkem pildistama. inimesi.
kes tahab? 🙂

külmunud

jahedaks on kiskunud. ega muud polegi, aga ma ei oska oma näonahka kaitsta. kindlasti on mingid (hirmkallid) kreemid olemas, mis sobivad tundlikule nahale külma kaitseks, aga ma ei tea nendest midagi. lisaks peaks neid ju testima ometi ka. ah, hülgerasva kusagilt? 🙂

terve selle nädala on juhe hullult koos olnud. ometi on päike, külm ja ilus.
kui selline ilm on ka nädalavahetusel, siis laps suusatama ei saa. mina pean nagunii ju kõrval jalutama ka. kuigi ilma minuta õpiks ta ilmselt paremini selgeks. miskipärast teeb minu kohaolu teda kuidagi äpumaks, kui ta on. või siis kasutab ta mind lihtsalt ära kuidagi. ebateadlikult, ofkoors.

läheks suveks kuuks ajaks kuskile väljamaa farmi tööle? kogemuse vahetamise mõttes vms. või siis vahelduse mõttes. või siis ma ka ei tea.
kuigi mida muudab kuu aega?