hooti magan ma väga kehvasti, kogu väsimuse kiuste. üleväsimus?
viimane öö ei olnud selline.
unenägu, mida ma mäletan, oli täis soojust, lähedust, turvalisust, hoolimist. kõike seda, mille otsimisele ma päriselus olen käega löönud. muidugi, lapsega on need asjad teemaks, aga teadagi, ma räägin millestki muust.
aga selles unes olid need korraga olemas, ootamatult. ning piisavalt ebarealistlikult, et mind reaalselt mitte häirida.
ikkagi olid seal veidrad seosed.
uned ongi imelikud.
reaalselt toimub balansseerumine.
aga ma ei pelga. mul on veel piisavalt elusid. ning jalgadele maandumine tuleb aina paremini välja.