Kuu: jaanuar 2012

ärge tapke lund

Posted on by PilleRiin

ma ei satu tihti varahommikul linna. või mis vara see tänanegi oli, pole kella kaheksa ajal üldse väga vara. lihtsalt minu jaoks varem, kui tavaliselt.

teed olid puhtad, natuke pudises lund juurde, ilus-ilus ja täitsa mittekülm. ja kui osa sõiduteid välja arvata, siis ka saabaste jaoks meeldivalt mittemärg. kuni.. avastasin, et osade uste ees on täiesti märjad laigud. sulatatud. ilmselgelt see jäle sool (tohib seda kasutada või?) või midagi muud sarnast. kusjuures jääd ma ei täheldanud kusagil (st kus ei olnud märg). et nagu miks siis? et oleks ukseesine puhas? aga miks siis seda lahtisulatatud jälkust peale sulamsit ära ei eemaldata? ma olen terve selle pagana siiani kestnud novembri jooksul täiega tüdinenud sellest, et kogu see aeg on saapad märjad (või enamvähem nii) ja lõpuks ometi oli rõõm, et nüüd on saapad vaid lumised (lumi sulab ka, aga see on hooooooooopis teistmoodi ju!) – aga ei, mingid tüübid leiavad, et nende ärile (enamasti olid need märjad laigud ikka mingi äri või ettevõtte ukse ees) on jubedalt kasuks, kui nende juurde saamiseks tuleb läbi märja sopa sumbata.
unustage ära, teate. pole mõtet talve (ja inimeste jalanõusid) rikkuda. mina olen just see potentsiaalne klient, kes ei taha läbi märja löga kuskile jõuda ja seega väldin neid kohti, olgu neil pealegi head kavatsused.

lumevalgustatud

Posted on by PilleRiin

lumi-lumi-lumi!
ma olen täiega rahul, sest lõpuks ometi on väljas see, mida saab talveks nimetada. ja kuigi on oht, et see mõne päeva pärast sulab, on vähemalt praegu hea. hoobilt on mingit energiat juures.

eile oli vahva hispaania-õhtu. seekordne sofasurfar oli nimelt hispaaniast ja lahkelt nõus hispaania tortillat ja pan tumacat (umbes nagu singikattega bruchetta – ja ma ei pea bruchetta all silmas suvalist kattega saia-leiba, nagu paljud eesti toidukohad viimasel ajal) tegema. paar surfajat sai veel kutsutud ja oli vahva väike rahvusvaheline seltskond. söögi vahele improviseerisime muusikat ka.

täna käisime mingis kohalikus suvalises kohvikus, mina ja poeg. mingi vene pere pidas seal parajasti vist väikest pidu, muuhulgas olid seltskonnas ka kolm last, neist pisem selline natuke üle aastane preili. ning muidugi oli tal igav ning traageldas seal ringi, nihutas toole ning väga ei hoolinud (ilmselt) vanaema keelamisest. minu poiss vaatas seda ja tõdes, et ta mõistab nüüd küll, miks väikeseid lapsi väga peenetesse kohtadesse sööma ei võeta. ühtlasi uuris, et kuidas temaga see asi oli. ütlesin, nagu oli: et me ei käinud jah kuskil peenetes kohtades (ei käi nüüdki), aga üldiselt ta väga ringi ei ole mööbeldanud. muidugi, ma oma mälu järgi sellises vanuses veel ei käinud kohvikute temaga; hiljem oli ta juba suurem ja siis oli natuke lihtsam. ka pole ma lapsega olnud söögikohas kauem, kui vaja. ja üldse on mul kohati selline mõistlik ja iseenesest vaikne lapsuke, kes ei kipu suvaliselt ringi sibelema.

kaltsukast leidis poiss omale parajad suusasaapad, aga me ei julgenud osta, sest samas oli müügil ainult kaks paari suuski täiesti teistsuguste klambritega ja mul pole aimugi, kas sellele saapale leiaks midagi.

kultuurne algus

Posted on by PilleRiin

aasta algas kultuuriliselt. esmaspäev oli kahe kino päev. lõunal käisime lapse soovil ‘Väike nõid Lilli’ teist osa vaatamas (‘aga emme, ükski sõber ei taha tulla seda vaatama’.. et on tibikas või?) ja õhtul käisin Sõpruses ‘Päris koopiat’ kaemas.
no Lilli oli selline kena lastekas, sobib hästi ka neile, kes veel koolis ei käi, sest ükski selline kole koht ei olnud liiga kole. poisile ka meeldis täitsa.
‘Päris koopia’ – ma ei teagi, selline kummaline film, kus on nagu algus, aga ei ole lõppu. filmi käigus selgub muidugi, et see algus ei ole ka mingi algus. kummaline oli see, et rahvas naeris mingite kohtade peale, kus mu meelest ei olnudki midagi naerda. aga võib-olla olen mina ise mingi tuhm. ning jah, mulle on hakanud meeldima filmid, kus ei ole mingit hullu mürglit kogu aeg; seal oli veel kaunis keskkond ka – aga kuidagi venis. lausa mitu korda vaatasin kella.

eile tööl lugesin mingi naisteka horoskoobist välja, et lõvid, kes sel aastal oma suhtesse ei panusta, võivadki üksinda jääda – ja leidsin, et oo, minu võimalus. ehk et ma ei tohi mingite meessuhete liinil pingutada, muidu võib veel tont teab mida juhtuda.

2011-2012

Posted on by PilleRiin

head uut aastat!

aastalõpupostitus jäi tegemata. eile kulus peamine energia lapse toa korrastamisele. suvel läks kuidagi käest ära ja seejärel oli jõuetuse tunne, et no ei käigi jõud üle. aga nüüd sai ostetud natuke plastikkorve, ja siis veel natuke, hulk träni ära visatud, õige natuke seal suhteliselt ogara kujuga toas asju ümber tõstetud ja tulemus on täiesti üllatav. et tasus see mitu tundi sebimist ära küll. laps oli väsinud, mina väsinud.. oeh.
aga vähemalt ei mõtle ma nüüd mõnda aega sinna tuppa erimööbli tellimisele.

ah ülevaade 2011 aastast?
kirju oli.
aga hea.
aasta algus oli keeruline, sassis ja hirmutav. kevadel oli mu elu esimene tõsisem operatsioon. suvine reis Legolandi (millest ma pole siiani pikemalt kirjutanud) ja vahvad päevad Lätis. sügisel poja saksofoniõpe. talvine lumeootus, mis napilt enne aastalõppu ka natuke vilja kandis.
halb on see, et sisemine motiveeritus on langenud. sest ma näen, et ei ole erilist vahet, mida ma teen, ots otsaga kokku tulla on aina raskem. ma ei hakka seda teemat pikemalt lahkama, aga selguse mõttes kordan veel lihtsalt – mul võib olla häid mõtteid ja ideid, aga kui neid ei rakendata (antaks siis kena selgitus, miks, oleks ehk arusaadav), siis ei ole ju muutusi ka loota. ja pikapeale enam ei vaevugi oma mõtteid välja ütlema.
siiski, jään selle juurde, et üldiselt oli posiitivsete muutuste aasta 🙂

uus aasta peaks tulema juusturohke, sest uusaastaööl oli laual peamiselt juustu 😛

ning üsna aastalõppu mahtus üks armas pakike Saaremaalt, sooja mõnusa käsitööga. ma ei saa jätta seda ju demomata 🙂

peaaegu parim kingitus aastal 2011 🙂