Virginia Woolfi ei karda me

NO99 etendusest ma ei olegi kirjutanud muud, kui et jäi väga virrvarriks ja emotsioon kuidagi puudulikuks.
Linnateateri tükk meeldis mulle isiklikult rohkem. jah, nõus, see on ilmselt klassikalisemalt tehtud. ehk ma ei julge neid otse võrrelda, ajafaktor tuleb ju ka mängu (ma olen nagu umbes ammu üritanud Linnakasse pileteid saada, haa, no ei saa!). kammersaal oma väiksuses andis oma osa etendusse (ja piltetite mittesaadavusse). näitlejad olid head (NO omas olid ka head näitlejad muidugi). nii et jah, üldiselt jäit täitsa rahule.
väike miinus oli mu oma suhteline väsimus. teatris haigutada on ilge!
ja ma ei tea, miskipärast tuli praegu pähe mõte, et ma tahaksin Ülle Kaljustet Martha rollis näha.

miinus tuleb kohviku-poolele. kammersaali kohvikut teenindab see restoran, mis Linnateatri keldris on ja kuidas nad ei suuda ometi panna vaheajaks sinna kahte teenindajat? need vaheajad olid nii 10-15 minti ja selle ajaga jõutigi teenindada nii 10-15 inimest, siis hakkas teatritöötaja kellukesega juba ringi kolistama ja saali ajama. hea pirukas oli, aga ebameeldiv oli seda õgida viisaka söömise asemel.

õhtu oli vihmane.