ma olen ometi kogu aeg teadnud, et november ongi see kõige-kõige hallim kuu üleüldse. sest puud, mis veel oktoobris on kirjud, on selleks ajaks raagus ja lund tavaliselt (no nagu sel aastalgi) veel ei ole. ning päevad lühenevad kuidagi eriti kiiresti. detsembris ka, aga siis on kuidagi teistmoodi, ilmselt harjunud juba.
ning peale seda hakkavad päevad pikenema, on lund ja enam ei ole lihtsalt nii pidevalt neetult hall.
nüüd oleks hea võimalus veeta päev igasuguseid kogunenud filme vaadates, ainult et – suur osa neist on selles arvutis, mida siin enam ei ole. mingil kummalisel põhjusel ei ole neid plaatidel ka. õnneks on mul veel mõni kunagi ammu (enne oppi?) laenatud plaat, mis on vaatamata. need tuleks tagastada ka.
sest mida muud on mul siin üksi keset laupäeva ikka teha?
Jah, alati võib lugeda Tennesse Williamsi näidendeid. aga ma kardan, et hetkel oleks see overkill.
.. aga väikese kõrvalmärkusena peab siiski mainima, et mul on põskkoopapõletik ja mingi kurgupõletik ka. ametlikult diagnoositud siis nüüd, mitte enam puhtalt oma arvamusel põhinevalt.
et ehk siis söön eile tehtud imehea plovi (selleks vajaminevad ained olid lihtsalt kõik kodus olemas) tänase portsjoni ära ja hakkan antibiotse krõbistama. mhh, jäin just mõttesse, kust ma võtan, et see plov on imehea, kui ma maitseid ja lõhnu õieti ei tunne? võib-olla seetõttu arvan, et selles toidus ma mingeid maitseid siiski tajun.
sõin sibula-küüslaugu salatit ja homme lehkan nagu kopli trammi parimad eksemplarid. aga mis teha. ma tahan, et see kurgu umbesolemise tunne ära kaoks. ja see raskus peas samuti.
ja hetkel, kui ma mõtlen, et mul on kõik tasakaalus, suudab ikkagi üks inimene mind endast välja lüüa. täiesti möödaminnes. jah, ilmselgelt on oma roll sellel neetud tõvel ja sellel, et ma olen päev otsa jälle ühe veebiga jännanud ja see võttis ka palju energiat, sest ma olen igaks järgmiseks korraks detailid ära unustanud ja hakkan peaaegu nagu algusest.
kuigi mis vahet seal on, kui tulemus on selline, nagu on. ja ma ei saa jalutama ka minna, sest ma ei lähe ometi täna nüüd enam õue, kui olen päev läbi seda vältinud.
õnneks tuleb öö ja ärgates on hommik valgust täis ning ilusam.
eile sain veel ühe tunnistuse-diplomi. kuigi mis kasu nendest on? tööturg on ikka selline, nagu on. ja üldse sain mingi hetk aru, et mitte kõik ei hinda lojaasust. ma ei räägi oma praegusest tööst siinkohal, kuigi selle suhtes on mul ka mõningaid kahtlusi.
ah, olgu. väike enesetäiendamine ei tee kunagi halba. vähemalt ise tean, et ajud liiguvad ja mõtted käivad õigetpidi. ega nad seal väga ei uskunud, et mu põhitöö ei olegi turundus. tegelikult ei ole üldse.
ma olen selline tõeline hunt Kriimsilm: üheksa ametit, kümnes nälg..
varsti võin hoopis murtud südamega meeste kodu avada vist. eiei, mitte et mina neid hulgim murraks, ma olen aja jooksul natukene juba õppinud ka. muuhulgas ka seda, et nn lohutusnaine ma ei taha ka olla. kuigi lohutada võin ma küll, sõbrana.
see, et ma olen jälle tõbine, ajab mind täiesti närrrrrrvi! mismõttes mul on muudkui mingi külmetus? mida mu organism mulle öelda tahab? ma ju puhkan ometi küll ja küll? mu emotsionaalne tase on minu kohta väga stabiilne olnud viimasel ajal. mul on aegajalt natuke rahamuresid, aga ma neid enamasti püüan ignoreerida, küll lahenevad. laps on tubli. kõik on nagu joonel, aga siin ma jälle olen..
või ongi küsimus selles, et mul on vähem kohustusi, kui aastat paar ja enne seda tagasi? ja organism võtab samuti lõdvalt?
igatahes, ebameeldiv.
majas vahetati keskküttekatel, peale mida on radikad, noh, jahedad. mitte päris külmad. täna helistati ühistus ja küsiti, mis olukord mul on radikatega. ütlesin. seletas, et midagi jäi korstnas tegemata ja TÄNA, pühapäeval, tullakse tehakse. et siis saab soojemaks. praegu ongi nii, et jahedama peale reguleeritud. kuna muidu on siin aga hästi soe, siis on nüüd harjumatult jahe. jajah, eks seepärast ka, et ma peamiselt laman..
ma ei saa aru, kuidas see kuu nii kiirelt juba möödas on? õudne!
viimasel ajal panen tähele, et mu päevad jagunevad kaheks: kas need, mil ma ei tee mitte midagi (ja see tähendabki, et mitte midagi peale selle, mis on eluliselt hädavajalik mulle või mu lapsele või kassile) või siis on need päevad, kus ei ole hoo ja hoobi vahet. ehk nagu on täna (ja oli reedel), et ma olen praktiliselt 12h kodust ära.
ilmselgelt on mõlemad äärmused vajalikud.
kui poeg väiksem oli, sai temaga rohkem linna peal jalutatud-käidud, viimasel ajal on aega vähem.. või olen ma vähem aega võtnud selleks. eks need asjad, mida nii nelja-aastaselt nähtud said, pole enam ju meeles ka.
igatahes, mõni aeg tagasi ostetud Citytouri bussi soodusvautšerid läksid täna käiku ja sõitsime kahes suunas ringid läbi. et siis Pirita ja Vabaõhumuuseumi suunad. buss oli üllatavalt täis ja imelik oli vaadata, kuidas osa inimesi üsna suvaliselt sisse tormas, põmst järjekorrast mööda.. ja no ma ei tea, kas neil kõigil olid mingid etteostetud piletid või miskit, tegelikult ju bussijuht väljastas ka mingi paberikese. enamik neist istus pärast ilma kõrvaklappideta (mh, ma võin ju niisama ka mööda linna sõita või mis, eriti kui ma kohalik olen?), sest need olid ka juhi juures..
igatahes sõitsime tuttavates kohtades ja kuulasime juttu juurde. eks see audio oli ka selline kohati üsna juhuslik: mõnest, üldse mitte väga lähedale jäävast asjast oli küllalt palju juttu, aga mõnigi objekt, millest mööda sõitsime, jäi tähelepanuta. osa olia ka aegunud, osa oli siiski jupiti uuendatud. aga sellest hoolimata sain minagi mõne asja teada, lapsest rääkimata.
kahe sõidutunni järel koogipaus (tänud sünnipäevaks saadud vautšeri eest!), see magus maitse on mul suus siiani 😛 ehk siis ma väga ei naudi ülimagusaid asju, endiselt.
Viru keskuse Laseringist astusime läbi, et vaadata natuke saksofoniplaate. mida, noh, väga ei ole. on jazzu jms, aga väga raske on valida. lasen lapsele vahel youtube’st midagi, aga ma ju ka ei oska otsida.
poes aga sattusime väga sõbraliku teenindajaõpilase otsa, noormehe nimi ei jäänud meelde. igatahes tundus, et ta täitsa jagab muusikat, otsis paar plaati välja ja mainis veel mõned nimed (kelle plaate küll kohapeal ei olnud). kuni laps plaate üle kuulas, uuris teenindaja natuke tausta ka ja leidis, et see on väga lahe, et selline pisike jõmm ise saksi õppida soovib.
ost jäi küll kahjuks sooritamata, sest konkreetselt nendel plaatidel olev muusika pojale väga ei istunud, selline swingilikum jazz oli, ta tahab hetkel midagi rahulikumat. väga meeldiv teeninduskogemus jäi sellest hoolimata. (ja ma leidsin nüüd wikipediast terve mingi ülipika listi maailmas tuntud saksofonistidest, Veskis ja Tafenaud see küll ei sisalda 😉
kuna juba hakkasime linnaga tutvuma, siis viis tee läbi vanalinna Linnamuuseumisse, mis on ilmselgelt hea võimalus tutvuda Tallinn ajalooga. jälle kiidan sealseid teenindajaid: nii piletimüüja kui ülakorruse vana giidi-onu olid väga toredad ja sõbralikud, suunasid ja seletasid. ja näiteks kui ma uurisin midagi id-kaardiga piletiostu 10% soodustuse kohta, mis, nagu selgus, ei tööta, lubati mul tasuta pildistada (selle eest tuleb muidu maksta). ma küll väga seda võimalust ei kasutanud.
muuseumi ja bussijuttu sai kohati päris kenasti seostada, sest eks linna ajalugu olegi ju sama mõlemal pool 😛
poeg ostis seal omale veel cd, kus on nelja linna (Tallinn, Helsinki, Stockholm, Peterburg) elu ja ajaloo tutvustus 17. saj lõpul – 18. saj algul, nähtuna läbi ühe tegelase. lisaks on seal veel mängud ja läbijooksev viktoriin. ehk siis annab mõnekümneaastasest perioodist (kuhu mahub ka nt Peterburi ehitamine) üsna hea ülevaate.
päev andis päris mitu ideed, kuhu võiks lapsega veel minna ja mida vaadata ja (üle) rääkida.
Katariina käigu klaasitöökojas vaatasime veel natuke klaasitöö tegemist, Pika jala otsas vaatasime üle Pika jala torni (sest laps ei olnudki seda varem ära fikseerinud) ning jalutasime läbi veel siit-sealt.
koolituda on tore. olgu, kõik koolitused ei ole alati tasemel, aga aju panevad tööle igatahes. ning lisaks sisule on oluline ka, kes ja kuidas räägib. ma olen need esmaspäevaõhtud läinud kohale sellise pärastlõunase unisusega ning hirmuga, et ma jään seal lihtsalt magama – aga ei jää mitte. tempo ei ole kõrge ja jutt üsna lihtne-loogiline, ent loengud on kuidagi haaravad. ja noh, muuhulgas on selgunud tõsiasi, et ka turunduses suudaksin ma mõnda aega ilmselt blufi peal hakkama saada. sest juba mitmes kursakaaslane on mult küsinud, et kas turndus on mu igapäeva- või põhitegevus, sest ma näin teadvat. mmh, näin. seal on lihtsalt nii palju asju, mis on tulnud elukogemusega või siis kohapeal natuke oma aju pingutades on väljamõeldavad.
vahelduseks võtaks meelsasti muidugi mingi linoolilõike jälle.
tuttav meesterahvas selgitas mulle hiljuti, et selline elukestev õpe ongi tema meelest rohkem naiste teema ja imestas, et kuidas ma küll viitsin. et keskmine mees harib ennast ära ja siis on sellega lõpp. igasuguste kursuste-koolide kogemus ütleb, et nii see vist kipubki olema. sest naisi koolitub alati rohkem. tea, peaks minema keevituskursustele äkki, et vastupidist näha?
