PÖFF: vaheseinad

sain selle aasta PÖFFile siis linnukese kirja. viimasel ajal on see läinud väga laiaks ja ma ei ole suutnud end programmist läbi närida. seekord aga juhtus kuidagi, et jäi kusagilt üks film silma, mis mulle eile ajaliselt-logistiliselt väga hästi sobis: Medianeras / Vaheseinad.

kuigi jah, peategelaste vahel ei olnud niivõrd vaheseinu kui linnaõhk (aga vähemalt ühel oli ka vaheseina-teema täiesti olemas). jälle, ma ei saa üle ega ümber visuaalsusest – seal filmis oli väga huvitavaid kaadreis. ei midagi eriliselt ebaklassikalist, aga mingid rütmid, mingid detailid; olgu need siis linnavaated või 20 korrust treppi. täiesti hulle kohti oli: mismõttes ujulas ongi kõik nagu konkreetselt kroolitrenni tegemas? või mismõttes lihtsalt tehakse üks aken linnas suvalisse kohta juurde? nojah, Buenos Aires, tont teab, mis reeglistik seal selliste asjade jaoks on.
lugu ise oli esitletud küllalt visandlikult, meenutades Eesti filme. detailid, mida ei olnud liiga selgeks ‘räägitud’, kuid mis ometi andisd piisavalt infot, et lugu kokku panna. hollikas, teadagi, esitatakse enamus asju nii, et täitsa ohmu ka peab aru saama, mis toimub (ja mõistusega inimene teab juba ette, mis kohe juhtuma hakkab), siin seda ei olnud.
oma hämmastuseks sain ma aru mõnestki hispaaniakeelsest sõnast ja ka prantsuskeelsest (seda osa ei tõlgitud).

arvan siiski, et sellega mu PÖFF piirdub.